3. juunil kirjutas Postimees Eesti kahest palgest. Tõepoolest: me seisame huvide eest ja oleme veendunud, et looduse kaitsmine ei saa olla õigustus ja nende õigustest üle sõitmiseks. Teisalt soovime panustada kaasava looduskaitse edendamisse – just selle eesmärgiga liitusime ka LIFE lendoravaprojektiga.
LIFE projektis on ülesanne kujunduskavade järgi n-ö lendoravasõbralikult abistamine kaasamine, nõustamine ja tööde planeerimine. Kuid looduskaitseliste piirangute ülima ranguse tõttu on need tegevused pikalt venima jäänud. Sel kevadel valmis esimene kujunduskava, mille järgi hakkame peagi ka metsas töid planeerima.
Nõustume artiklis Uudo Timmi öelduga, et Alutagusel on looduskaitseliste piirangutega keeratud üle vindi: kui oma metsast keelatakse isegi tormiheitega tekkinud lamapuidu koristamine, on viha mõistetav. Eriti kui lendoraval, kelle elutingimusi piirangutega parandada soovitakse, on sellest lamapuidust täiesti kama.
Eestimaa Looduse Fond, kes soovis projektis osaledes Euroopa ja maksumaksjate rahaga endale maid kokku ostma hakata ning tänu kellele artikli järgi piirangud nii rangeks on muudetud, astus ise selle aasta alguses lendorava projekti partnerite seast üldse välja.
ei ole nõus projektis osaledes silma kinni pigistama, kui soovitakse nende metsad ilma kompensatsioonita sisuliselt käest võtta. Praegu käimasolev lendorava püsielupaikade laiendamine on ehe näide üle sõitmisest: rangete majandamispiirangutega piiranguvööndisse sooviti arvata nii noorendikke kui ka mullu istutatud metsakultuure. Rõõm on kuulda, et keskkonnaamet on osa selliseid alasid nüüd oma plaanidest välja arvanud. Kuid piirangud peaksid olema põhjendatud ja maaomanikele arusaadavad kõikidel aladel. Eramaid ei saa ega tohi igaks juhuks kaitse alla võtta!
Me ei näe lahendusena, et peaksid tavapärasest eluviisist loobuma ja maad riigile müüma. Eriti veel praegu, kui seda pole võimalik teha turuhinnaga. Et aeglustada hulga vähenemist ja pakkuda lisavõimalusi piirangute kompenseerimiseks, tegime kevadel riigikogu keskkonnakomisjonile ettepaneku algatada uuesti maadevahetuse arutelu. Sealjuures oleks meie ettepaneku järgi võimalik maid vahetada vaid samas vallas ja juhul, kui maa on omandatud enne sinna looduskaitseliste piirangute seadmist. See ei lubaks korduda maadevahetuse skandaalil, kui vahetati kalleid Tallinna krunte teises Eesti otsas äsja soetatud kaitsealuste maade vastu.
Maadevahetus oleks vaid üks võimalik meede, et rangete piirangute seadmine õiglasemaks teha. Oleme seni olukorras, kus ka kompensatsiooni maksmisel eristatakse , kelle maad asuvad üleeuroopalise Natura võrgustiku alal, ja neid, kelle maad asuvad sealt väljaspool. Kui 2017. aastast makstakse piirangute eest hüvitist ka väljaspool Natura võrgustikku asuvate sihtkaitsevööndite omanikele, siis piiranguvööndite puhul on tänaseni ainus kompensatsioonimeede mõneeurone maamaksusoodustus. Kevadisel riigieelarve strateegia aruteludel tõstatas keskkonnaminister toetuste maksmise vajaduse ka väljaspool Naturat paiknevates piiranguvööndites. Loodame, et riigieelarve menetlemise käigus see ettepanek ka riigikogus kinnitust leiab.