fbpx
Ando Eelmaa: Loodusest ja lootusest

Ando Eelmaa: Loodusest ja lootusest

Möödunud aasta konverentsi “Meie metsa tulevik” üks huvitavaim esineja, ameerika ajakirjanik Emma Marris esitas järgneva mõtte: “Me varastame looduse oma lastelt. Mitte sellepärast, et loodus päriselt otsa lõppeb, vaid, et “tõelist” loodust peetakse nii äärmuslikult inimesest puutumatut, et sellist loodust pole enam olemas. Ja see teadmine tekitab väära lootusetuse tunde.”

Tal on õigus, me peame seda mõtteviisi muutma, et meie lastel oleks ka loodust. Looduskaitse ei saa enam keskenduda vaid taastamisele, mis tähendab läbikukkumisele määratud püüdu looduse pidevat muutumist tagasi pöörata. Me saame aga väärtustada seda, mis meil on ja loodusele tagasi anda need alad, mis ei pea tingimata olema meie “harida”. Võime aidata muutuda neil taas “metsikuks”.

See vabastav teadmine annab meile ühtaegu lootust, kui ka vabaduse tegutseda. Meie, meie laste ja muu elusa heaks. Et me peaksime hoidma loodust seal, kus me ise oleme, oma lähedal. Mitte inimene linnas ja loodus lahus kusagil kauges rahvuspargis, mida käime puhekpäeval laudteed mööda vuajeristlikult imetlemas.

Kui ringi vaadata, siis loodus ongi igal pool ja vägagi elus, nii linnas, kui maal koduõues, metsas, põllul, kõikjal. Mitte nii majesteetlik ja “puutumatu”, kui parimates loodusfilmides, aga päriselt olemas. Nagu me ise pole just iga päev kardashianid, on ka loodusel argipäev.

Eestis on metsamajandamise kindlalt üldtunnustatud säästlike raamide sees ja sellest kinni pidamine norm. Väited, mis püüavad maalida teistsugust pilti ja teevad seda kohati edukalt, on ajendatud soovist kunstliku kriisi abil olukorda muuta. Ja need ajendid on vaid näiliselt keskkonnale suunatud.

Iseenesest annab see teadmine meile kindla aluse oma metsades toimetamiseks. Võime olla üsna julged, et kui peame kinni kehtivatest reeglitest ning majandame oma metsi eesmärgiga kasvatada kvaliteetset puitu, on võimalikud keskkonnakahjud minimeeritud. Veelgi enam, metsi majandades loome ka mitmekesiseid elupaiku. Nii näiteks asendavad raiesmikud nüüd haruldaseks jäänud niitusid ja annavad võimaluse niiduelustikul ajutiselt raiesmikel toime tulla. Kuid kindlasti saame me metsaomanikud hakkama enamaga.

Vääriselupaikade kaitse lepingutest on räägitud kui riigi ja metsaomaniku kokkuleppelise loodushoiu eduloost. Olen isegi selle reha otsa astunud, sest paraku on tegemist pea ainsa maaomaniku jaoks vabatahtliku leppega ja seda peab kiitma lootuses, et kord jõuame soomlaste Metso programmi sarnaste mudeliteni.

Ajapikku on algsest suurepärasest ideest, et metsaomanik määratleb oma maal kaitset väärivad metsaosad ja vabatahtlikult kaitseb neid, jäänud alles vaid riismed. Kes seda teed käinud, teab, et lepingute sõlmimisel ei ole sugugi tegu võrdsete osapoolte kokkuleppega. Algsest üsna lihtsast lepingust, kus riik maksis kohe välja kokku lepitud summa ning metsaomanik kohustus omakorda teatud aja jooksul metsaeraldist kaitsma, on saanud bürokraatlik masinavärk, kus metsaomanikul pole enam kohta. Tema kinnistu koormatakse nüüd riigi isikliku kasutusõigusega, tõrjudes metsaomaniku vabatahtliku looduskaitsja positsioonilt välja.

Kõige tipuks, vabatahtlikkust põlates, on looduskaitsjad, Gazpromi fondi abil meie metsades Nord Streami mõjude leevendamiseks (Sic!) vääriselupaiku otsimas ja omaniku teadmata lihtsalt puistu takseerandmete alusel  eraldisi potentsiaalseteks  vääriselupaikadeks määramas. Kas metsaomanikud on poolemeelsed, keda tuleb nende vara käsutamises õigusest eemaldada?

Mis on saamas exceli tabelite ja notariaaltoimingute ajastul vabatahtlikkust loodushoiust ning refuugiumidest meie metsades kõige nõrgemate jaoks? Ja nõrgemaiks on koos teiste kaitstavate liikidega saamas maaomanikud, kellest hästi õlitatud looduskaitse masinavärk üle sõidab, ilma et silm ka pilguks. Täna Alutagusel, homme…

Olen veendunud, et Eesti looduskaitse vajab põhjalikku reformi. Vääriselupaikadega toimuv on vaid pinnavirvendus. Tehnokraatlik, empaatiata, koloniseeriv looduskaitse sõidab teerullina üle paljude maaomanike põlvkondi kestnud püüdlustest ja soovist oma maa koos seal elavaga järeltulijatele veel paremas seisus edasi anda, kui nad selle oma eellaste käest said.  

Meie, metsaomanikud võiksime olla parimad looduse hoidjad oma maal, sest see soov on meie sees olemas. Lukustav, piirav, eemale ajav looduskaitse on ammendunud ja ei suuda tänastele väljakutsetele vastata. Vaid kaitselaustele hektaritele keskendudes ei saavutata soovitud tulemusi, tunnistavad spetsialistid ise kaudselt oma aruannetes. Nii ja nii palju hektareid on kaitse alla võetud, elupaikade ja liikide käekäik on nii ja nii palju halvemaks läinud.

Nendel kahel suundumusel on minu jaoks selge seos. Teist ilmset seost ei taheta märgata- kaitsealused liigid ilmuvad välja üha uutes kohtades meie, metsaomanike poolt majandatavates metsades. Kuidas see siis võimalik on? Vaid range kaitse pidi ju aitama liike ja elupaiku hoida. Minu loogika aga ütleb: maaomanik on parim loodushoidja, kui temale antakse võimalus ja stiimul.

Kui piitsast saaks präänik ja loodusväärtused tema maal ei mõjuks karistusena vaid oleksid osa tema varast. Kolmekümne aastane vaba Eesti riik on minu hinnagul piisavalt küps, et suuta kaitsta loodust, jättes alles maainimestele nende väärikuse ja sissetuleku. Veel parem oleks , kui minu riik suudaks neid kahte  ühendada. Kaitstes maainimest kaitseme ka loodust ja loodusega koos on meil lootust.

Ando Eelmaa arvamuslugu ilmus 29.04 Maalehe Metsalehes.

Sulge menüü