Näitusel saab kogeda, kui tugevasti – vist igaühel – on olemas oma metsamõte.

Mets on eesti kunstnikke inspireerinud läbi aja nii-öelda Kristjan Raua aegadest saadik. Kui toona, 20. sajandi alguses tähendas see pigem romantilisi maastikke, siis nüüd, eriti viimastel aastatel leiab kunstinäitustelt puuklotse ja kooretükke, raiutud puude kujutamisest rääkimata. See on muidugi liialdusega üldistus, mis asjade käiku siiski iseloomustab. Teisalt on mets eestlasele nii lähedal, et vaateid on väga palju ja raiest masendatud meeleolude kõrval leiab tänapäeva kunstinäitustelt ka idüllilisi metsamaale.

Loodus „koledas” kivilinnas

Hiljuti Tallinnas Kultuurikatlas üleval olnud näitus „Mets digirevolutsiooni ajastul” võimaldas kogeda, kui palju saab mõjutada ruum ja iseenda meel maalidest arusaamist. Kuuldavasti olid pildid näituse esimestel päevadel vaatajaist eraldatud punase-valgetriibulise ohulindiga, mis kindlasti muljeid üheselt teravdas.

Hämar ruum ja kõledad kiviseinad mingite torustike ja muu tehislikuga, nagu seal Kultuurikatlas on, rüütasid metsapildid omasse hõngu, mis ohulindi korral võis niisiis olla ärevam. Lindita olukorras hakkas näituseteema teistmoodi kõnelema – looduse pidepunktid keset tehislikkust.

Huvitavalt mõjusid Jane Remmi varasemast tuttavas stiilis rägastikupildid. Mõni aasta tagasi, kui Tartus oli näitus „Puud”, tekitasid sealse teise kunstniku, Kristina Tamme salapära, nostalgiat ja kurbust väljendavad väikesed metsapildid nii tugeva emotsioonivälja, et Jane Remmi rägastikud sealsamas kõrval („Eramaa” jt) olid hüljatumad ja nukramad. Tema Kultuurikatla näitusele toodud maalid metsast, mis kasvab omapäi – risti-rästi murdunud tüved jms, olid hüljatusest kaugel, sisendasid seal keset tööstusolustikku pigem rahu – mets omas loomulikus olekus, kus kõik, mis liiga vanaks saab, murdub, ja uued puud kasvavad peale…

Raiejäätmed või päris asi

Arvatavalt kunstniku taotlusest täiesti erinevalt mõjus Piret Kullerkupu väikepiltidest seeria „Nimeta”, mis oli kinnitatud seina najale toetatud vanale uksele. Puukooretükid, millest aimus (lähedalt ei nuusutanud) ehedat koorelõhna, olid ainsad naturaalsed asjad kogu näituse peale ja silm vaatas pilte kui kunstniku huvitavat võtet tuua detail puust kivilinna keskele.

Alles hiljem kunstnike kohta lisateavet otsides selgus, et tegelikult tähistasid kooretükid hoopis raiejäätmeid, mis seotud kunstniku kodukohas tehtud metsaraiega. Puidust uksest, mis piltide aluseks, on üks näitusekülastaja välja lugenud lisakujundi, mis metsa kurba saatust tähistamas, kuid ohulindita näitusel sai seda pidada ka interjööri osaks.

Digirevolutsiooni lainel

Leila Lükko korraldatud (ta ise ka osaleja, neljas kunstnik oli Elo-Mai Mikelsaar) näituse tutvustusest: „Ühiskonnas on vastakaid arvamusi, ühed usuvad tehnoloogia päästvasse jõusse, teised näevad selles looduse hävitajat. Kunstnik on see, kes mõtestab lahti teda ümbritsevaid protsesse, pildist saab kõne. Näitusel eksponeeritud metsamaalid tööstushoone interjööris tekitavad dissonantsi ja esitavad vaatajale küsimuse, kuidas suhestuda metsaga, mis on nii lähedal ja käegakatsutav, kuid samas võõras ja kauge.”

Metsateema on ühiskonnas nii teravalt üleval, et viidatud kõnelus maalide ja vaataja vahel tekitab otsekontakte, kust kunstilise üldistuse puhver vahepealt kadunud. Kui see on digiajastusse astumise tagajärg, siis tasuks üles tõmmata ohulindid, et maailma must-valgeks muutumist aeglustada.

Teine põhjus võib olla mets ise, mis kunstniku maalitud pildilt jõuab isikliku metsamõttega vaatajat kõnetama rutem kui kunstniku mõte.

See siiski jääb lahtiseks, kas vaataja metsamõte on seotud ainult oma otseste kogemustega metsast või on Eestisse hoopis tekkinud omaette mõtteline uus metsaruum, millest samuti puudutatud ollakse. See tekitab aktiivset suhtumist metsateemadesse olgu või kunstinäitusel. Kahtlemata see mõtteruum ka inspireerib.

VIKTOR HAAB

Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 28. veebruaril 2019.