Mets võib olla inimese pingete maandaja, aga võib olla ka põhjus, mis Eesti ühiskonnas pingeid tekitab.
Appihüüded Eesti metsade väidetava laastamise pärast ulatuvad metsandusloolase Toivo Meikari järgi kaugele ajalukku.
- 18. sajandi lõpul kurdeti üldiselt puidupuudust, tollest ajast on masendavaid metsakirjeldusi. Üks pakutud lahendeid oli metsahoid – raiuda vähem ja kasutada puitu ratsionaalsemalt. Lahendus oli hoopis metsa sihiteadlikus majandamises.
- 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse teema oli viinaköögid ja nende puidutarve. Sama oli ka nt Põltsamaa ümbruse klaasikodadega – klaasikoda pandi metsa püsti, raiuti kõik ümberkaudu paljaks ning siis viidi klaasikoda järgmisse kohta. Puidu vedu oli kulukas ja raske.
Sel ajal polnud veel valdavalt regulaarset metsamajandust.
- Tsaariajal oli metsa hävitamise jutte kogu aeg, kuni kusagil 1860. aasta paiku mindi metsades laiemalt üle metsakorraldusele ja lageraiemajandusele koos järgneva metsauuenduse ja kõige muuga – polnud enam väga vaja õiendada.
- Uuesti tuli küsimus üles pärast tööstusrevolutsiooni, kui tekkisid suured tööstusettevõtted, näiteks Waldhofi vabrik või Lutheri vabrik, mis vajasid suurel hulgal toormaterjali.
- Eesti vabariigi ja nõukogude ajal levis trafaretne arusaam, et baltisaksa mõisnikud olid kohutavad metsa hävitajad ja valikraietega laastajad. Tegelik olukord nii hull ei olnud, just mõisnikud hakkasid rakendama sihiteadliku metsamajandamise võtteid.
- Avalikult protestiti laialt 1920. aastatel, kui poleemika polnud väiksem kui praegu, aga siis oli põhiliselt põhjuseks metsade raie seoses asundustalude rajamisega või oli keegi poliitik või poliitiku sõber saanud erisoodustustega raielangi. Toimusid poliitilised nägelused või protesteeriti metsade hävitamise vastu. Kõik see kajastus ajalehtedes.
Väljavõtteid vanadest ajalehtedest
1913, Päevaleht: Metsade hävitamise hooaeg on sedapuhku jälle kätte jõudnud. Sajad ja tuhanded saed ja kirved teevad hommikust õhtuni metsades oma laastamisetööd. See on meie maa mõisate metsades uuemal ajal igapäevane nähtus. Mõisnikkude agarus metsade rüüstamises on ju laialt tuntud, sest mitmed on oma „puhta” tööga juba lõpule jõudnud, teistes kohtades on metsakaitsekomitee ajutiselt laastamist takistama pidanud, aga kus laialistest metsadest veel osa olemas on, kestab raiumine täie hooga edasi.
Muidugi annavad metsade laastamisele viimase aja kõrged puuhinnad mõjuvat tõuget. Kuulu järele maksta Pärnu puupapivabrik juba kuni 45 rbl paberipuu kubiksüllast ja viis rbl metsas põletispuude sülla eest ei ole nüüdsel ajal sugugi haruldane nähtus. Niisama on väljamaale viidavate tarbepuude hinnad kõrged.
/…/ Ja see Pärnu puupapivabrik „Valdhof”, kes üksigi sellega valmis saaks, et meie maad metsadest lagedaks teha, kas ei ole temagi väljamaa rahameeste ettevõte, mis asutajatele aastas miljonid sisse toob. Peale kolesuure „Valdhofi” tarvitamise viidakse siit puumaterjali Inglismaale, Saksamaale ja mitmele poole mujale. Palavikusarnase rutuga võetakse metsi maha ja saadetakse puupapivabrikusse ja sadamalinnadesse laevadele laadimiseks.
1927, Päevaleht: Riigikogu sotsialistline rühm on esitanud riigikogu juhatusele arupärimise, mis riigikogu sügisese istungjärgu esimesel arupärimiskoosolekul arutusele tuleb. Arupärimises öeldakse muu seas: Viimastel aastatel on nii riigikogus, ajakirjanduses kui ka seltskonnas korduvalt etteheiteid kostnud riigivarandustega hooletult ning laastavalt ümberkäimise kohta, milline tegevus iseloomustab mitmeid ametkondi. Kõige kindlamalt ja ühemeelsemalt mõistetakse hukka põllutööministeeriumi metsamajanduse poliitika, mis sihib ilmselt Eesti vabariigi metsarikkuste hävitamise poole. Kui vabariigi valitsuse poolt põllutööministri algatusel riigikogule põllumajapidamiste metsaga varustamise seaduseelnõu esitati, siis võttis Eesti avalik arvamine selle kui tähtsamate riigivaranduste jagamise kavatsuse üldise hämmastuse ja hukkamõistmisega vastu. Oli selge, et see eelnõu, millega üldsuse huvide arvel mõnele kitsale kildkonnakesele suuri varandusi laastamiseks kätte taheti anda, riigikogu poolt vastuvõtmist ei leia. Ta ongi siitsaadik ikka veel otsustamata, sest et teda nähtavasti meelega riigikogu üldkoosolekul arutamisele ei taheta lasta tulla.
Kuid hoolimata sellest on põllutööministeerium tegelikult ometi asunud metsade jagamisele ja laastamisele. /…/ Põllutööminister ja temale alluvad asutused ei katsu oma tegevust majanduslikkude vajadustega vabandada, vaid püüavad hoida kodanikke teadlikult eksituses, peites enda tegevuse tõelikke motiive väärseletuste taha…
1927, Vaba Maa: Eraomandus teeb meil etteaimamata võidukäiku mitte ainult riigimetsades, vaid ka alevite ja linnade maadel. /…/ Nii õitseb maade ja metsadega kauplemisel pöörane spekulatsioon. Spekulatsiooni „eestkäemaks” ühe asundustalu päält ulatab, nagu teada, 100 000 – 200 000 margani ja üle. Tänini on umbes kümnendik asundustalusid sel kombel käest kätte läinud. Pahempoolsed andsid maa, kuid ilma „vabaduseta”. Siis trumpasid parempoolsed üle, andes eraomanduse, s.o „vabaduse”. Kes pakub üle? Ning ülepakkujad tulevadki. Pakutakse metsi, laanesid, välislaenu, linna ja alevi maid…
1936, Postimees: Kuigi aastate vältel on niihästi meie metsateadlaste kui ka paljude teiste kodanikkude poolt juhitud tähelepanu meie hädaohtlikule metsapoliitikale, mille alusel meil iga aasta armuta metsi palju rohkem maha võeti kui oli metsade juurdekasv, jäid kõik need hoiatused tähele panemata. Tänu säärasele metsamajandusele oleme meie nõnda kaugele jõudnud, et käesolevaks ajaks on meie endistest paljudest ilusatest metsadest jäänud järele ainult kurvad kännustikud ja lagendikud.
Säärase olukorraga arvestamisel on kõigiti tervitatav vabariigi valitsuse hiljutine otsus meie metsamajanduse alal, millega ei asuta mitte ainult meie metsade laastamise vastu, vaid ühtlasi on ka sihiks seatud meie metsade pindala suurendada ja metsade olukorda tõsta. /…/ Peab aga ütlema, et sellesisulisi otsuseid on juba varemgi paljudel kordadel tehtud, kus on otsustatud metsade raiumist piirata ja on tõotatud metsade olukorra tõstmise ning kasvatamise eest hoolitseda. Kuid nõnda paljudel kordadel, nagu on neid otsuseid tehtud, on ka nende täitmisest loobutud. /…/
Kui suur võiks olla meil aastane raielank, selle küsimuse otsa on meil mitmed metsade eriteadlased teenistuse mõttes varematel aastatel komistanud, sest nende tõekspidamised on ülemuse arusaamisest paljudel kordadel seepoolest erinenud, et nad on metsade aastast juurdekasvu pidanud väiksemaks kui seda ülemus tahtis näha.
1942, Virumaa Teataja: Sõjaaegse majandusliku surutisena annab meil praegu tunda küttematerjalide puudus. Rahuaastatel oli ülearune kõnelda küttepuudusest, kuna meie laialdased metsamassiivid, turbarabad ja põlevkivilademed olid küllaldaseks tagatiseks, et meil ei tule küttest kunagi puudus. Paari aasta jooksul on aga olukord ses suhtes niivõrd muutunud, et kogu meie küttekriis on muutunud probleemiks, mida on võimalik lahendada ainult kõigi rahvaliikmete kaasabil.
Küttematerjalina kasutatakse meil peamiselt puud. Eriti suure osa küttepuudest andsid talumehed, kus metsaraiumine peremehe lühinägelikkuse ja soodsa turukonjunktuuri tõttu muutus kohati meie talumetsanduse laostamiseks. Talumetsad harvenesid iga aastaga, samuti ka neist saadavad küttematerjalikogused.
Metsaraiumine talumetsades vähenes peaaegu miinimumini bolševike võimu ajal, 1940/1941. aasta talvel, mil maa natsionaliseerimine ning talukohtade tükeldamine röövis põllumehe töötahte ning võimalused küttepuude raiumiseks. Küll tehti aga siis palju lärmi plaanikohaseks metsaraiumiseks riigimetsast, et „luua võimsat kütte- ja ehitusmaterjalide baasi ENSV-s”. Kuivõrd „võimsaks” osutus aga seegi bolševike poolt rajatud majanduslik „baas”, selgus möödunud talvel, mil meie linnades teravalt tunda andis küttekriis.
Et varustada kogu maad järgmiseks talveks küttega, selleks toimus metsaaktsiooni korras küttepuude töötlemine kogu rahva kaasabil. Isevarustamise teel on küttepuude raiumine kestnud senini. Kõigi pingutuste peale vaatamata ei läinud aga korda küttepuid valmistada ulatuses, mis kataks kõik tänavused vajadused. /…/
Et kindlustada korrapärast küttepuudega varustamist tulevikus, selleks on astutud juba nüüd vajalikud sammud. On koostamisel määrus, mis teeb metsaraiumise kohustuslikuks kõigile tööjõulistele meestele ja naistele. Kindralkomissari poolt on juba pandud kehtima määrus, mis kohustab küttepuid raiuma ka talumetsadest. Esimene määrus paneb maarahvale uue kohustuse – kõik 18–55 a vanused töövõimelised mehed peavad lõikama riigimetsast 12 ruumimeetrit, kõik töövõimelised naised 18–50 a vanuses aga 8 ruumimeetrit küttepuid.
Teise, juba kehtestatud määrusega tahetakse ka meie talumetsad lülitada uuesti küttepuude tootmise protsessi. Ka see on uus kohustus meie talundile, mille täitmine nõuab põllumehelt uut töökoormat ja pingutamist.
1942, Postimees: Majandus- ja transpordidirektoorium teatab, et mõnesuguste tehniliste takistuste tõttu on metsaaktsioonist osavõtjaile praegu võimalik viina müüa ainult nende ostulubadega, millele on märgitud täht „A”. Sellise ostuloa vastu võidakse pooleliitrisest nädalanormist kõikjal otsekohe osta veerand liitrit riigi viina või peen viina. Esinevate tehniliste takistuste tõttu saavad metsaaktsioonist osavõtjad teise veerandi osta hiljem ostuloaga, millele on märgitud täht „B”.)
1945, Postimees: Saksa fašistlikud anastajad jätsid meie Nõukogude Eesti rahvamajandusele sügavad hävitushaavad. Kui tahame meie majanduselu ja elutaset normaalsesse rööpasse seada, peame kiiresti ja pingerikka tööga lühikese aja jooksul need haavad parandama. Meie metsandusel on siin oluline osa täita. On vaja anda puitmaterjali mitmesugustele tööstusharudele, nagu mööbli-, sõiduki-, tuletikutööstusele, laevaehitusele, põlevkivitööstusele, eriti aga paberi-ja tselluloositööstusele. Väga tähtis on ka tööstuste, asutuste ja elanike õigeaegne ja tarvilisel määral küttepuudega varustamine. /…/
Ajal, mil Nõukogude Eesti kannatas fašistide okupatsiooni ikke all, laastasid sakslased ja nende käsikud meie metsamajanduse põhjalikult. /…/ Nüüd on käigus meie sotsialistliku rahvamajanduse plaanikindel taastamine ja ülesehitamine. Meil tuleb praegu tõsist tööd teha, et täita puidumaterjali ülestöötamise ja veo kvartaliplaan. Valla täitevkomiteedel ja töötaval talurahval koos metsanduse alal töötajatega tuleb kasutada läinud talve ja ka kevade kogemusi, et organiseerida tööjõu suunamist ja otstarbekat töölerakendamist metsa ülestöötamise ja veotööde läbiviimiseks. /…/ Iga töötav talupoeg täitku võimalikult kiiresti oma metsaülestöötamise või veonorm. 7. ja 8. augustil s. a toimuvad metsa veo ja -ülestöötamise hoogtööd talgute korras. Neil päevil asugem kõik metsatöödele.
Sajandivahetus tõi pöörde
Mure metsa pärast tõstis avaliks ruumis taas pead pärast nõukogude aega, kui algas maareform ja metsanduse reformimine. Toivo Meikar hindab, et selliseid avalikke proteste, nagu oli „metsade laastamise vastu” Eesti vabariigi alguskümnenditel, oli veel 1990. aastatel, kui Eestis tekkisid taas erametsad, levis metsavargus jms. Sel sajandil on aga nn protest hakanud muutuma. Toivo Meikar nendib, et näiteks seda, kuidas just raiet teha, pole ajaloos varem avalikkus metsameestele ette kirjutama kippunud…
1998. Avalikke väljaastumisi tõi metsavahi ametikoha kaotamine. Ennustati metsavarguste suurt kasvu. Samal ajal hakkasid koonduma keskkonnakaitsjad, üheks põhjuseks 1998. aasta liberaalne metsaseadus.
1999. Pealkirju ajalehtedest: „Rahva meelest mets saab otsa”, „Rohelised tõstavad pead”.
2000. Veel üks pealkirjanäide: „Kas looduskaitsjad kisuvad metsameestega tühja tüli?” Samal aastal algas osaliselt tänaseni kestev vaidlus kevad-suviste raiete üle.
2001, Eesti Päevaleht: Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid süüdistavad keskkonnaministeeriumi, et see ei anna ühiskonnale metsade seisundist usaldusväärset infot. „Keskkonnaministeerium on loonud olukorra, kus raiete kohta puudub usaldusväärne informatsioon,” öeldakse nende pöördumises. „Metsade seisund halveneb väga kiiresti,” põhjendas pöördumise tooni selle esitlusel Eestimaa Looduse Fondi (ELF) metsaspetsialist Rainer Kuuba. „Kurb on olukord, kus me kõik näeme, mis metsanduses toimub, aga enamus ajast tuleb vaielda keskkonnaministeeriumiga.”
Ühelt poolt organiseerunud keskkonnakaitsjad, teisalt avalikkus, kelle metsamure reformide ajal tüüpiliselt jõudis pea alati välja nentimiseni: nüüd parseldatakse riigimets maha ja kohe saab mets otsa.
Tüüpiliseks on muutunud ka see, et vaidlused-süüdistused muutuvad kirglikumaks iga kord, kui muudetakse metsaseadust. Mida aeg oleviku poole lähemale, seda rohkem on rütmistunud avalikus ruumis kõlav metsamure Riigikogu valimistega.
2008, bioneer.ee: Tallinna ülikooli kogunesid Eesti metsade tuleviku pärast mures olevad eestimaalased ning asutasid kodanikuliikumise Päästkem Eesti Metsad. Uue ühenduse eesmärk on peatada Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) reform ning metsaseaduse muutmine sellisel kujul, mis tulevikus võimaldab riigil metsad maha müüa või rendile anda…
***
Siinkohal ütleme: ja nii edasi, sest viimastel aastatel toimunu peaks olema lugejal endal silme ees. Küsimus on, kas pinge, mis õhus, on murest metsa pärast või on olemas ühiskonnas pinge(d), mida väljendatakse murena metsa pärast. Mõlemal juhul saab nentida, et metsa roll eestlaste elus on suur.
Kasutatud on Rahvusraamatukogu Digari Eesti artiklite andmebaasi ja kirjutisi:
Last modified: 27. sept. 2024
