Kristjan Piirmäe on kirjutanud arvamusloo metsa olukorrast. Metsade asemel on loo keskmeks seekord aga isiklik rünnak. Metsandus on ja jääb ilmselt valdkonnaks, kus on erinevaid arvamusi ja nägemusi. Püüan siinkohal emotsioonid kõrvale heita ja artiklis viidatud teemadele faktipõhiselt läheneda.
Hirmutamine on alati hea taktika masside mõjutamisel.
Alustame väljendist metsakriis. Küsiksin vastu, et milles tänane metsakriis täpsemalt seisneb. Kas selles, et meil on metsade vanuseline jaotus mõnevõrra ühtlasem kui 15 aasta tagasi? Või selles, et suur osa meie metsaomanikest on metsi majandades oma elujärge parandanud? Et metsandus annab tööd 40 tuhandele inimesele maapiirkondades? Et meile on tekkinud maailmamastaabis konkurentsivõimeline töötlev puidutööstus? Või selles, et suur osa katlamajadest on loobunud fossiilsete kütuste kasutamisest? Või äkki hoopiski selles, et 13 % meie metsadest on range kaitse all, olles Euroopa üks suurimate kaitsealade mahuga riike? Või ehk lõpuks ka selles, et 2018. aastal laekub riigieelarvesse maksutuluna metsasektoriga seonduvalt eeldatavalt üle 700 miljoni euro, mis on Haridus- ja Teadusministeeriumi jagu maksutulu?
Arvamuses toodud näites tuuakse kriisi ilmestamiseks saepalgi nappus.
See, et mõni saeveski on pidanud tegevuse lõpetama, on vabas turumajanduses igati normaalne ja paratamatu. See ei tähenda veel seda, et metsas oleks puit otsa lõppenud. Puidu hinda ja saadavust mõjutavad ja on alati mõjutanud mitmed tegurid. Tänast olukorda mõjutavad eelmisel aastal meie regioonis valitsenud ebasoodsad ilmastikuolud kui ka turul valitsev nõudlus puidul põhinevate toodete järele. Üheks puidunappuse põhjuseks on ka tööjõu puudus. Varasemate kogemuste põhjal julgen väita, et mõne aja pärast hakkab turg rahunema. Viimase 25 aasta jooksul on nii mõnigi puiduettevõte pidanud oma tegevust ja äriplaani muutma. See ei ole kriis, seda nimetatakse konkurentsiks.
Eesti tänaste metsade peamine probleem on ebaühtlane vanus.
Meil on liiga palju vananevat metsa ja liiga vähe noort metsa. Kuni metsade vanus on ebaühtlane, on ka raiemahud ebaühtlased. Kui küpseid metsi on suhteliselt palju, on mõistlik seal valminud puit ka kasutusele võtta. Kas seda teha täna või kolme aasta pärast, pole erilist vahet, kuid aastakümneteks seda otsustamist edasi lükata ei saa, sest siis lihtsalt pole seal enam sellise kvaliteediga puitu. Metsas olevat küpset puitu ei saa konservi panna – me kas kasutame seda või lepime sellega, et bioloogiliste protsesside tulemusel puit muutub piltlikult öeldes tagasi süsinikuks ja hapnikuks.
Metsa raiumine ja uue metsa istutamine on paraku kõige efektiivsem ja ka looduse uuenemist kõige paremini kopeeriv viis majandusmetsade uuendamiseks.
Nõukogudeaegse metsakorralduses oli kasutusel selline termin nagu „seisukorra järgne lank“. See oli ebamäärases vanuses mets mis oli kas vanuse või haiguste tõttu muutunud selliseks, et keegi ei olnud seal olevast puidust huvitatud – ülestöötamise kulud olid suuremad kui saadav tulu. 2010. aastal oli inventeerimise andmetel 130 tuhat ha selliseid mittemajandamise tagajärjel kohe lageraiesse määratavaid metsi. Kui tahame, et ka need metsaalad oleks tulevikus puitu tootvad, tuleb need raiuda ja uuendada.
Kummaline on kuulata väidet, et kui lähema 20 aasta jooksul kõik küpsed metsad ära raiuda, siis ei jää Eestimaale muud kui raiesmikud ja võsa.
Tõepoolest ei saa neid küpseid metsi enam teist korda raiuda, kuid tuleb arvesse võtta, et keskealistest ja valmivatest puistutest saavad uued küpsed metsad. Eestis on olemas terve koolkond metsateadlasi eesotsas Artur Nilsoniga, kes on metsade olemit hinnanud ja tulevikku modelleerinud ning nende teadustöödel on kindlasti rohkem kaalu kui ajalehtedes ilmunud arvamuslugudel.
Metsal on erinevad eluetapid nagu inimeselgi.
Iga küps mets on millalgi olnud väike. Lageraielank on uue ja noore metsa sünd. Ka Piirimäe kirjutab oma arvamusloos: „Talumetsad olid aastaks 1935 muutunud peamiselt nn võsa-metsadeks ja nende keskmine vanus jäi alla 30 aasta. Seoses üleraiega jäid sel perioodil haruldaseks euroopa naarits ja paljud teised metsloomaliigid“. Need samad ennesõjaaegsed nn võsa-metsad said mõne aja möödudes „päris metsaks“. Mingi osa neist on tänaseks raiutud, mingi osa neist kasvab küpsena edasi ja mingi osa on põlismetsana kaitse alla võetud. Sama kordub ka tänastel raiesmikel, kus pärast raiet tekib kas looduslik uuendus või inimese poolt rajatud metsakultuur. Meie järglased saavad näha, kuidas tänasest „võsast“ on kasvanud „päris“ mets. Muuseas euroopa naaritsa kadumise peamiseks põhjuseks peavad teadlased mitte metsaraiet, vaid hoopis ameerika naaritsat, keda on pea kõikidesse Euroopa riikidesse introdutseeritud ja euroopa naaritsa välja tõrjunud.
Üldiselt on vist kõik metsadebatis osalejad täna üht meelt selles, et kõige olulisem sel teemal on koostöö.
Kui tahame, et meie lastel ja lastelastel oleksid ilusad ja terved metsad, siis peame me selleks inimestena tegema koostööd. Isiklikud rünnakud sellele koostööle meid ilmselgelt lähemale ei vii.