Metsa väärtusi on inimesed püüdnud süsteemselt kirjeldada mitmeti. Eriti on keskendutud sellele pärast 1980. aastaid, kui ÜRO juurde moodustatud maailma keskkonna- ja arengukomisjon tuli välja oma aruandega „Meie ühine tulevik”* (1987).
Sellega jõudis päevakorrale jätkusuutlikkuse mõiste ehk, kui lihtsustatult öelda, küsimused elamisest nii, et elamisväärne maailm püsiks ja oleks olemas ka järgmistel põlvkondadel. Niisugune jätkusuutlikkus on suuresti seotud loodusvarade kasutamisega.
Neli aspekti
Tuntuim käsitlus jätkusuutlikust metsandusest, millel tugineb ka Eesti metsapoliitika, toob välja jätkusuutlikkuse neli aspekti (ökoloogiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline) ja rõhutab, et vaid neid kõiki nelja ühtviisi tähtsustades on tänasel tegevusel ka tulevik.
„Metsapoliitika aluseks on arusaam, et Eesti metsandussektoril on tugev tulunduslik materiaalsete ja sotsiaalsete hüvede potentsiaal ning selle kasutamist tuleb soodustada nii, et muud, sh keskkonnakaitsealased, väärtused ja hüved ei kannataks,” märgib Eesti keskkonnaministeerium.**
Uuemal ajal on astutud uusi, n-ö järgmisi samme. Ühtpidi teavad teadlased metsakooslusest ja selle toimimisest järjest rohkem ja järjest ärevamaks muutuvad teated metsa kui ökosüsteemi ohustatusest. Teisalt laieneb seoses inimühiskonna linnastumise ja loodusest võõrdumisega looduse emotsionaalne väärtustamine.
Ökosüsteemiteenused
Teadlased on aga inimese ja looduse kooseksisteerimise liinis välja tuldud mõistega ökosüsteemiteenused. Sisuliselt käsitleb seegi lähenemine nelja tuntud aspekti, kuid need on vormistatud otseselt „mida inimene looduselt saab” võtmesse.
Selle lähenemise aluseks on maailma teadlaste suur ühistöö, kui aastatel 2001–2005 koostati millenniumi ökosüsteemide hindamise aruannet. 2005. aastal valminud aruandes kirjeldati ökosüsteemide seisundit ja loodi teaduslik alus ökosüsteemi teenuste klassifitseerimiseks, sedakaudu ka ökosüsteemide tõhusamaks kaitseks.
Millenniumi ökosüsteemide hindamise aruande kohaselt on ökosüsteemiteenused väga mitmesugused keskkonnakaitselised, sotsiaalsed ja majanduslikud hüved, mida ökosüsteemid inimkonnale pakuvad. Aruanne jagab ökosüsteemiteenused nelja rühma:
- Tugiteenused (supporting services) — teenused nagu aineringe, mullateke, fotosüntees, elupaigad.
- Reguleerivad teenused (regulating services) — teenused, mis mõjutavad kliimat, vee-, õhu- ja mullakvaliteeti, veevarusid, üleujutusi, samuti tolmeldamine.
- Varustusteenused, ka tootvad teenused (provisioning services) — teenused, mida inimene saab ökosüsteemilt, näiteks toidu, vee, puidu jm materjalidena.
- Kultuuriteenused, ka rekreatiivsed teenused (cultural services) — teenused, millega loodus pakub esteetilist ja vaimset naudingut, mis on lõõgastumise koht ja uute teaduslike teadmiste allikas.
Ökosüsteemiteenustest räägitakse järjest rohkem ka Eesti metsanduses. Kui asetadagi end turumajanduslikku tarbija (inimesed) ja teenuste pakkuja (mets) olukorda, jagunevad need „tarbijad” laias laastus „võtjateks” ja nendeks, kelle tegevusest otseselt teenuste olemasolu oleneb (metsas tegutsejad) – kui ühiskond tarbib metsast saadavaid hüvesid, peaks kompenseeritud olema nende töö, kes hüvede olemasolusse otseselt oma panuse on andnud.
Sellel tugineb ka Eesti Erametsaliidu taotlus, et metsaomanike tegevust (või ka tegevusetust, kui jutt käib teatud metsaosade puutumata jätmisest) metsas peaks ühiskond teatud osas kompenseerima ja see kompensatsioon peaks olema õiglane.
Põlvkondade tarkus
Õnneks on metsarikkas Eestis säilinud ka loomulik keskkonnahoid, mis põhineb eestlase loodustunnetusel ja n-ö talupojatarkusel. Siin toetavad metsa hüvede kasutajaid traditsioonid, eelmiste põlvkondade kogemus, rahvausund.
Vanad jutud meestest, kes metsas valesti toimides metsahingedelt karistada on saanud, on ju samuti jätkusuutlikkusele suunav hoiatus, et metsas tegutsedes, tänapäeva keeles ta hüvesid tarbides ei tohi käituda mõtlematult.
Sel ajal, kui üleilmsed käsitlused pigem eraldavad metsalooduse ja inimese, nähes suureks paisunud inimkonnas ohtu looduslikele ökosüsteemidele, on meil oma rahva traditsioonidest ja Eesti rikkast looduskeskkonnast lähtuvalt veel võimalik näha loomulikke seoseid, kus vastandust ei ole ja inimene on üks osa loodusest. Eestis näeb niisugust meelelaadi selgemini just väiksemate metsaomandite puhul.
Ei saa välistada, et sama meelelaadi kandjaid ei võiks olla suuremate metsaomanike ja majandajate seas. Ütlust, et siht on kasutada metsa hüvesid ja tegutseda nii, et tulevastele põlvedele jääb nii-öelda parem mets, kuuleb Eesti metsas lausa sageli.
* Aruannet „Meie ühine tulevik” tuntakse ka Brundtlandi aruandena. Nimetus tuleneb maailma keskkonna- ja arengukomisjoni juhtinud Norra peaministri Gro Harlem Brundtlandi nimest. Aruandes on esmakordselt sõnastatud säästva arengu kontseptsioon: areng, mis peaks rahuldama tänase põlvkonna vajadused, ilma et kahjustataks tulevaste põlvede võimalusi rahuldada omi vajadusi. Allikas: Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. ** Tsitaat ja järgnev ökosüsteemiteenuste teave on pärit Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.