Kõik algas sellest, et mu Husqvarna saag ei läinud 2023. aasta kevadsuvel enam käima. See oli kõige odavam mudel, kodukasutaja saag, millega olin maakodu juures väiksemalt lõiganud ning vahel ka metsas küttepuude tegemisel osavamatel abis käinud. Nüüd oli see saag, mis algusest peale oli minu käes kehvasti käivitunud, täiesti tumm.
Tähendab, tuleb osta uus saag, järeldasin juhtunust. Mõne aasta eest oli ema kirjutanud talu ja selle juurde kuuluva metsa minu nimele, nii et ma olin nüüd metsaomanik. Kui uus saag osta, siis pigem juba selline, millega ka metsas midagi teha oleks. Mõeldud-tehtud, 50-kuupsentimeetrine Stihl 261 läikis peagi mu jalge ees. Kuid… kas ma oskan sellega midagi metsas ka peale hakata? Internet lohutas mind arvukate videotega puude langetamisel juhtuda võivatest õnnetustest, kuid seejärel kergitas ekraanile teate, et Luua metsanduskooli metsakasvataja erialale käib kaugõppurite vastuvõtt.
Spontaanse otsuse ajel tormasin sisseastumiskatsele. Ehkki värvun praegugi häbipunasse, tunnistades, et ei suutnud eksamiärevuses meenutada ringi pindala valemit (täiskasvanuelus polnud mul seda kordagi tarvis läinud, erinevalt ristküliku pindala arvutamisest), sain endalegi suureks üllatuseks sisse.
Olin ülikoolides õppinud ajalugu ja kirjandusteadust, olin aastakümneid töötanud ajakirjaniku ja toimetajana erinevates väljaannetes. Olin humanitaar-siidikäpp. Luual aga hakkas mu ees avanema sootuks uus ja minu arvates palju ehedam maailm. Hämmastusega märkasin, kuidas talvised raagus lehtpuud, mis seni olidki mu jaoks olnud lihtsalt raagus puud, omandasid tänu õpetaja Ülle Kääriku tundidele tasapisi nimed. Imelik lugu: arvukad määrajad ja muud raamatud, mis puude tundmise kohta on kirjutatud või internetti üles pandud, ei asenda seda, kui keegi elus inimene sulle päriselt näitab, mida punga, koore, lehe, võrse, võra juures tähele panna.
Saetundides imetlesin, kuidas päevase õppe noorte poiste saed kuuski laasides tüvesid mööda lausa lendasid. Kui saaksin ise pideribagi enam-vähem õigesti lõigatud, unistasin, kui minu langetatud mänd taas pidulikult rippesse jäi.
Sel talvel oli paks ja märg lumi mu talumetsas murdnud ja vaalinud mitmeid puid. Nädalavahetustel püüdsin Luual kuuldut ja nähtut omal käel järele proovida ning lähenesin ühele päris kõrgele ladvata jäänud männile. Langetussälk korraliku sihtimisega. Külgede väljapuhastamine. Lõiketasapinna ettemärkimine. Kett ettevaatlikult külje pealt sisse, pööre, pideriba, pideriba! Nii, nüüd tasapisi tahapoole, aeg on kiil sisse lüüa… Männitüvi hakkas liikuma ja matsatas lumepilve õhku tõstes maha just selles suunas, nagu olin plaaninud. Ning mina seisin oma kõige esimese täiesti korrektse pideribaga kännu kõrval!