Arboriste teatakse enamasti kõhedaks võtva puude otsas turnimise oskuse järgi, kuid ronimine on selle ameti üks väike osa. Suurema osa tööst moodustab hoopis inimeste puude ja põõsaste teemal harimine, sõnab arboristiteenuseid pakkuva OÜ Vikatimees juht ja omanik Janek Pabor.
Kristina Traks
Sinu Metsa kaasautor
Puuhooldaja ehk arboristiamet on küllaltki uus, sest nõukogude ajal selliseid ametimehi ei olnud – ohtlike puudega pidi igaüks ise hakkama saama või leidma saega osavalt toimetava naabri. „Igaüks tegi tööd nii, nagu oskas, ja võib-olla sellepärast kipuvad püsima ka vanad aegunud ja ammu juba valeks osutunud teadmised,“ ütleb Pabor. „Üldiselt on isegi maal looduse keskel elavate inimeste teadmised puudest-põõsastest sageli kesised. Nii mõnigi kord kliendi juurde jõudes soovin, et oleksin seal olnud 60 aastat tagasi – siis oleks saanud praeguse probleemini viinud vigu vältida.“
Arboristide töö käib suuresti linnades ja asulates, kus hoolt vajavad pargipuud, ohtlikud õuepuud, kalmistud, hekid jne. Samas aga on neil küllalt tihti asja ka maale taluaedadesse ja isegi metsa osas saab nendelt nõu ja abi. „Näiteks kui harvesterijuht ei julge lõigata maja või liinide poole viltuseid puid, siis meil on selliseks tööks masin, mis liigub roomikute abil igale poole ja ulatub 22 meetri kõrgusele. Saame igasuguse ohtliku olukorra eemaldada,“ toob Pabor näite. „Samuti on meil olemas tehnika, millega lõigata lahti tee metsa.“
Levinud mured
Räägime levinud vigadest, mida arboristid oma töös tihti näevad ja mida saaks hõlpsasti vältida. Üks tavalisemaid olukordi on selline, kus puud on istutatud liiga tihedalt. Väikese vitsakese puhul on tõepoolest päris raske ette kujutada, kui palju ruumi võiks ta vajada aastakümnete pärast, ning sellepärast tekivadki olukorrad, kus liiga lähestikku istutatud puudel ei ole ruumi kasvamiseks. „Kui me räägime tammest, siis üks oks võib olla kuni 5 m, teine ka – järelikult peab puude vahe olema 10 m,“ õpetab Pabor. „Sama lugu on puude hekile liiga lähedale istutamisega – tuleb jätta kasvamisruumi, sest muidu pole varsti korralikuks kasvamiseks ruumi enam ei puul ega hekil.“
Veel on ta märganud, et inimestele väga meeldib rajada kaherealisi hekke. „Sellel pole mõtet, sest heki keskele ei paista päike ja seal hekk ei kasva, vaid laasub. Palju mõistlikum on rajada hekk üherealise ja kitsamana,“ sõnab ekspert.
Putukad ja haigused
Mõnikord võib näha ka pilti, kus taluõuetagune kuusik on sattunud üraskirünnaku alla. „Sellisel juhul on ainult aja küsimus, kui putukad jõuavad ka maja ümber oleva kuusehekini. Abi võib olla õigeaegsest üraskipüüniste välja panemisest,“ räägib arborist. „Kui kuuse koorel on juba üraski väljalennuaugud näha, siis õigel ajal tegutsedes suudab puu veel ise üraskirünnakule vastu panna ja vaiguga augud täita. Siis hukkub ürask koore all. Aga kui puu on juba nõrgestatud ja abi jääb hiljaks, juhtub vastupidine – puu hukkub. Emasürask tunneb näripuru ehk üraskite ründel tekkiva puru lõhna juba kuni kilomeetri, isased kuni 500 meetri kauguselt.“
Väga ohtlik ja nakkav haigus on jalaka äkksurm, mida levitavad putukad tuulega. See agressiivne seenhaigus võib täiskasvanud jalaka või künnapuu vaid aasta-paariga surmata. Kuna see haigus levib väga kergesti, tuleb linnas selle tõttu surnud puu ära vedada kinnises konteineris. „Vead nagu katkuhaiget ja pärast desinfitseerid tööriistad, et mitte nendega nakkust levitada,“ räägib Pabor. Ta lisab, et arboristide ühingus on arutatud, et tööriistade desinfitseerimise nõue pärast sellise puuga töötamist oleks vaja kõigile kohustuslikult sisse seada, kuid paljudel väiksematel ettevõtetel pole selleks võimekust.
Palju kurja eriti maapiirkonna aedades teevad jänesed, kitsed ja hiired, kes noortel isikutel koort närivad või oksi söövad. Klassikaline viis, kuidas nende vastu võidelda, on kasutada puudel tüvekatteid, aga on olemas ka haisupallid, mis riputatakse viljapuude külge. „Haisupall toimib kuni kolm aastat. Hiired ja jänesed ei tule enam puud närima ning omanikul ei ole vaja puud võrgu sisse mähkida,“ kirjeldab Pabor.
Puude õõnsusi ei tasu täita
Vanadel puudel on sageli õõnsused ja varem oli kombeks neid täita, näiteks segu, kivide või mõne muu materjaliga. Selline täide tuleks puuõõnsusest Pabori sõnul eemaldada, sest see loob puu sisse seentele soodsa elukeskkonna ja vana puu lihtsalt hävineb kiiremini.
Sageli kurdavad inimesed ka, et puude-põõsaste istutamine ei õnnestu. Ilus istik vindub küll mõnda aega ja siis hukkub. Pabor soovitab valida istutamisaega – seda võiks teha pigem sügisel, mil on piisavalt niiskust, aurustumist lehtedest ei toimu ning taimel on suurem võimalus kasvama minemiseks. „Istutamisel peab jälgima, et ei vigastataks puu narmasjuuri – see kehtib igas suuruses istiku puhul. Vett tuleb ka anda korralikult ja parem, kui see oleks looduslik. Tiigivesi on kindlasti parem valik kui vesi kaevust või kraanist,“ õpetab ta. „Teisalt – üle kasta samuti ei tohiks, sest liigne vesi surub pinnasest välja hapniku, mida puujuured vajavad, ning puu ei pruugi selle pärast kasvama minna.“
Iga puu vajab hooldust
Üldiselt soovitab Pabor aeg-ajalt kutsuda arboristi oma puid üle vaatama. Ta ütleb, et õunapuude puhul saadakse veel aru, et neid on vaja regulaarselt hooldada, kuid samasugust hoolt vajavad ka kõik teised puud. Miinimumprogramm on ära võtta ristuv, hõõrduv, katkine ja kuiv oks.
Samas võib ka iga-aastase hekipügamise jätta hoopis arboristile teha. Vikatimehel on hekkide pügamiseks võimsad tööriistad, millega näiteks 200-meetrine hekk saab hooldatud ja oksad koristatud kolme tunniga. „Me ei tee käsitööd ja hekiomanik ei pea pärast meid korraldama koristustalguid,“ ütleb Pabor.
Isegi suuri puid saab ümber istutada
Vikatimehe hoovis köidab pilku veel üks suur masin. Tegemist on puuistutajaga, mis on oma suuruselt teadaolevalt praegu ainus omataoline Eestis. Selle masinaga saab ümber istutada suuri puid ja see laiendab oluliselt puuhooldaja tegevusampluaad.
Masin on võimeline maa seest välja tõstma kuni 2,5-meetrise juurepalliga puu. Tema haarats ulatub kuni 80-sentimeetrise läbimõõduga koolitatud puu ümber. „Me saame ära päästa ehitustele ette jäävad puud. Koduomanik saab kolides koduaiast sentimentaalse väärtusega puud kaasa võtta. Metsaomanik saab harvendusraie asemel müüa hoopis suuri puuistikuid ja arendajad saavad puudega haljastada sellised krundid, kus puud puuduvad,“ toob Pabor näiteid. „Puu kolimisele eelneb muidugi pikk eeltöö, sest tema juured on vaja eelnevalt koolitada. Kui eeltöö, istutamine ja järelhooldus on korralikult tehtud, saab puu edukalt ümber kolida küll. Mujal maailmas on täiesti tavaline praktika, et ka saja-aastased puud istutatakse ümber. Teadaolevalt on vanimad ümberistutatud puud olnud mitmesaja-aastased.“
Kuidas leida oskaja arborist?
Arboriste õpetatakse Luua metsanduskoolis, kutseandjaks on Eesti Arboristide Ühing, kes korraldab kutseeksameid koostöös Luua metsanduskooliga. Koolis antakse arboristidele põhjalik ja praktiline ettevalmistus, mis võimaldab puule peale vaadates lugeda tema tervist ja hinnata, kuidas puu elukaar edaspidi kulgeb. Pabor soovitab endale appi kutsuda kindlasti Luua metsanduskooli läbinud kutsetunnistusega arborist, mitte lihtsalt keegi, kes on 15 aastat puid saaginud. „Kahjuks näeme endiselt ka neid töid, mis on tehtud nn saemeeste poolt ja kus tegelikult ei ole aru saadud puu tervisest ega kasvamisest,“ sõnab ta.
Arboristi kutsetunnistuse olemasolu ja kehtivust saab kontrollida kutseregistrist: www.kutseregister.ee/kutsed
Last modified: 29. dets. 2025
