Viio on olnud mitme erametsandusliku raamatu ja trükise koostaja, sealhulgas „Erametsakeskus 1999–2009“, „Eesti Erametsaliit“, „Mets ei kasva hooleta“, „Metsaomaniku käsiraamat“ ja mitmed erametsanduse aastaraamatud.
2025. aastal pälvis Viio Aitsam Eesti Erametsaliidu tänumärgi tunnustusena tema panuse eest erametsanduse kroonikuna.

Kust sai alguse sinu metsandushuvi?

Olen ajakirjanik alates 1979. aastast. Tollal jagati toimetustes teemad inimeste vahel ära. Sain muu hulgas looduse ja metsanduse. Metsateadmised olid siis nagu kõigil nendel, kes maal metskonna lähedal üles kasvanud.
Kirjutajana tuli palju ise juurde õppida. Oma kõige tähtsamaks metsandusõpetajaks pean Jüri Ehrpaisi, kes oli tollal Rapla metsamajandi peametsaülem. Laiemalt võttes on mind õpetanud kõik metsamehed ja -naised, kellega olen ajakirjanikuna kokku puutunud.
Diplomi järgi olen ajakirjanikuks spetsialiseerunud eesti filoloog, lõpetasin ülikooli kaugõppes, kui juba Rapla rajooni lehes töötasin. Metsateemad jäid külge ka pärast seda – nii uues ajalehes Nädaline, mille Raplamaal 1990. aastate algul sünnitasime, kui ka Maalehe toimetuses, kuhu läksin 1998.

Kuidas sündis Sinu Mets?

Päris algust ei tea, sest Maalehe kätte jõudis Sinu Mets alates viiendast numbrist 2007. aastal. Esimesed neli numbrit ilmusid ajalehena vahemikus 2003–2006, tegija oli MTÜ Tähevalgus.
Sinu Metsa väljaandja oli SA Erametsakeskus, kes tellis kokkupanemist ja levitamist KIK-i raha toel. Mina olin pool aega toimetaja Maalehe töötajana ja teise poole eraettevõtjana, siis koostöös Postimehega.
Kuigi viies number, tuli Sinu Metsa siiski ka „sünnitada“, sest ajaleht tuli muuta ajakirjaks, välja mõelda rubriigid jne. Toimetamine oli samuti teistsugune. Metsalehes valisin teemasid ise ja olin sageli kirjutaja. Sinu Metsas käis numbrite esmane planeerimine kolleegiumis, kuhu kuulusid Erametsakeskuse, erametsaliidu, jahimeeste, keskkonnaministeeriumi ja maaülikooli esindajad, ning autoreiks olid oma ala asjatundjad – ikkagi õppeleht.
Parim aeg oli siis, kui Erametsakeskus suurendas Sinu Metsa mahtu ja sai hakata tellima põhjalikumaid tekste. Meil olid pikka aega „Metsaomaniku“, „Jahimehe“, „Ametliku info“ ja „Metsaelu“ rubriik. Eriti viimasega uhkustan ka tagantjärele.

Mis rubriik see selline oli?

Kõik nõuavad metsaomanikult, et hoia seda ja kaitse teist, aga põhjalikumat infot enamasti ei saa. Kuidas ökosüsteem toimib, mis taimedest me räägime, kuidas need välja näevad, kus need täpselt võivad kasvada, et silm neid märkaks? Samamoodi muude liikidega.
Kunagi keskkonnainimestega sellest rääkisime ja siis öeldi, et pole mõtet eraldi materjale koostada, sest internetis on kõik olemas. Aga katsu otsida internetist just Eesti metsalooduse liike.
„Metsaelu“ rubriigis üritasin tühikut täita. Näiteks ilmus seal terve seeria Eesti metsa mullaelustikust, limustest, putukatest jne. Sellised unikaalsed materjalid, mida mitte kusagilt mujalt ei leia.

Kuidas sündis Maalehe Metsaleht ja mismoodi näed selle muutumist ajas?

Algidee tuli reklaamiosakonnast, aga sisusse nad ei sekkunud. Esiotsa tegime üksikuid metsalehekülgi. Erileht, mida toimetasin 2014. aasta suveni, hakkas ilmuma 2000. aasta märtsis.
Tol ajal teistel ajalehtedel veel metsalisasid polnud. Seadsime eesmärgiks koondada Metsalehte võimalikult palju metsainfot, et lugeja saaks ülevaate, mis Eesti metsanduses toimub. Üritasin tasakaalu hoida, et riigimetsauudiste kõrval kostaks ka erametsaomaniku hääl, saaks teada, kusmaal metsatööstus omadega on ja mida looduskaitsjad teevad. Nüüdseks on palju muutunud – metsainfot on paljudes kanalites, kuid tasakaal on mitmes mõttes uppis.
Mu õnn ja õnnetus on, et olen metsandust saanud nõukaajast peale lähedalt jälgida. Olen näinud toonaseid metskondi, metsavahte, majandimetsi, aga ka riigimetsa ümberkorralduste valusid, erametsaomanike sündi ja kasvamist. Õnn on see, et mulle meeldibki teemat, millega tegelen, põhjalikult tunda. Õnnetus aga see, et kui niimoodi metsandusest läbiimbununa kuuled, kuidas keegi jälle laia lauaga metsandust peksab, oleks nagu ise pihta saanud. Ülekohut metsanduse suhtes on praegu palju ja metsast kirjutavaid tegevajakirjanikke ei kadesta.

Mida ise arvad metsasõjast?

Õiglane kriitika viib edasi, ülekohtune kasvatab konflikti. Kui hiljuti saatsid linnumehed välja pesitsusrahu pressiteate, vaatasin võrdluseks, mida Soome linnukaitsjad räägivad. Seal ei karata metsameestele nelja jalaga selga, et tapate linnupojad ära. Kui räägitakse lindude arvukuse vähenemisest, esitatakse probleem koos taustaga ehk sellega, mis kõik mõjutajad on – põllumajandus, kogu inimtegevus, kõrghooned, trassid, kliima soojenemine, kisklus, võõrliigid… Et toimida õigesti, pead mõistma laiemat pilti. Käsk ja keeld ju mõista ei aita.
Meil on kõiges süüdi metsamehed. Kedagi justkui ei huvitagi enam, kuivõrd süüdistused ka tõele vastavad. Otsisin keskkonnaportaali metsainfost, kust ornitoloogid võtsid pesitsusaegse raie hektarid, millele arvutasid peale hukkunud linnupoegade arvu. No ei ole seal reaalaja raie hektareid.
Kui elaksime normaalses ühiskonnas, peaks olema võimalik sõda leevendada, selgitades liiglinnastunud rahvale rohkem metsanduse sisu. Ka seda, kui erinevad meie metsaomanikud on või kui tähtis tegevusvaldkond metsandus maapiirkondade jaoks on. Kord uurisin ekstra kolmes vallas metsaga seotud ettevõtlust. On hulk mikroettevõtjaid, näiteks küttepuude tootjaid, puidukäsitöölisi ja teisi, keda nende väiksuse tõttu riigi ettevõtlusstatistika ei arvesta. Linnainimene ei teagi, et nad olemas on.
Kahjuks on meil metsanduslik avalik inforuum tasakaalust väljas. Kui sa ei kiru metsaraiet, vaid püüad tegelikkust seletada, oled metsatöösturi hääletoru. See on ebanormaalne olukord. Mina ei tea, kuidas seda muuta.
Mul on küll selle kohta üks hüpotees, mis toetub Uku Masingu aruteludele keelest ja meelest. Masing võrdleb indogermaani ja soomeugri keeli. Esimesse rühma kuulub näiteks inglise, teise näiteks eesti keel. Keel ja meel on seotud. Mina väidan, et oleme liialt libisenud ingliskeelse maailma meeleruumi ja hakanud omaks võtma asju, mis meile loomuomased pole.
Indogermaanlasele on omane kogu maailm hierarhiliselt ära kastistada, kuna ta keeles on olemas mees-, nais- ja kesksugu. Ta elab tuleviku nimel, kuna ta keeles on olemas tulevikuvorm, ta on võitleja ja vallutaja. Soomeugrilasele on – samamoodi keelest lähtudes – inimene samaväärne kõigi ja kõige muuga, ta elab olevikus ja vallutamise asemel eelistab põhimõtet „ela ise ja lase teistel elada“.
Mulle tundub, et eestlased on hakanud ka kogu ilma kastidesse jagama – on head ja pahad, mustad ja valged, tähtsad ja vähetähtsad… Ühiskonna asjadest rääkides pead olema kellegi poolt või vastu ja justkui ei ole enam pinda, kus kiretult asju vaadelda.
Looduse elurikkusest tehakse palju suuri sõnu, aga näiteks putukate puhul, kes on viimasel ajal mu erihuviks, on jälle võimendunud komme jaotada nad kasulikeks ja kahjulikeks. Viimaseid võib igaüks tappa nii nagu tahab ja keegi ei kirjuta pressiteateid nende kaitseks.

Miks sind huvitavad just putukad?

Liikumisruum on muutunud. Kunagi olin 12 aastat jutti igal vabal hetkel põtru pildistamas, kaugeimad pildistamisobjektid olid kotikud Kamtšatka taga Beringi saarel. Nüüd pildistan neid sadu ja sadu väikeseid elukaid, kes elavad oma aias. Väga põnev seltskond! Üritan maailmale näidata, kui palju liike elab vaid poolehektarilisel maalapil inimese külje all.