2025. aasta parim metsamajandaja Veiko Tugedam pühendus politseitöölt pensionile jäänuna suguvõsa talumetsale ja kogukonnale, mis on toonud esile tema koduküla Ristiküla ning teinud uusaegse turismikaardiga nähtvaks Saarde valla.
Silvia Paluoja
Vabakutseline ajakirjanik
Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud koolitused ja õppepäevad ning hüva nõu on olnud Pärnus töötanud ja Rannametsas elanud Tugedamile toeks eaka pereliikme, lapsena märtsiküüditatud Lembit Mumme 34-hektarise kinnistu majandamisel nii hoolikalt ja vastutustundega, et ta tõusis Eesti Erametsaliidu korraldataval parima metsamajandaja konkursil 11 nominendi hulgast pjedestaali kõrgeimale astmele. Koos Lembituga seisis laureaat Saarepeedis laval, kui talle tunnustus üle anti, sest temagi viskab veel metsas silma peale kasupoja tegemistele.
Konsensuslikult parim
Hindamiskomisjonis on tavakohaselt ka eelmise aasta parim metsamajandaja, seekord siis 2024. aastal konkursi võitnud Meelis Reinart Viljandimaalt Põhja-Sakala vallast.
Reinarti sõnade kohaselt kandideeris tänavu parima metsamajandaja tiitlile mitu peaaegu võrdset kandidaati, kelle hulgast sai Veiko Tugedam selle tiitli žürii konsensusliku otsusega.
„Tugedami hooldatavas Ristiküla dendropargis ja metsas paistis eelkõige silma korrektsus kõigis tema töödes,“ mainis Reinart. „Ta teadis oma pargis iga puu elulugu ja oma metsas täpselt, kus midagi kasvab ning milliseid töid ja millises järjekorras on vaja ette võtta.“
Reinart märkis, et Tugedamile andis lisapunktid tema tegevus kohaliku kogukonna ühe eestvedajana. Igati väärt ettevõtmine on teha väike matkarada oma metsa ja propageerida selle kasutamise kaudu kohalike inimeste looduslähedust ja loodushoidu.
See, kas metsaomanik on metsandusliku eriharidusega või mitte, ei oma Reinarti arvates olulist rolli tema suhtumise, töökuse või metsamajandusliku tegevuse seisukohalt. „Küllap tuleb iseseisvalt metsameheks õppimisel-saamisel rohkem vaeva näha teooria lugemisega, kuid oma metsa majandamise ja hooldamise tulemused ei pruugi olla sugugi kehvemad,“ arutles Reinart.
Omanike hulk väheneb
Ligi 70 elanikuga Ristikülas ütleb Tugedam, et nii palju aastaid metsaga tegeledes on tal tekkinud arusaam, kuidas puu kasvab.
„Alguses oli praktiline vajadus oma küte metsast varuda ja mingil ajal oli see ka lisasissetuleku teenimise võimalus, nüüd on metsatöödel tegu akude laadimise ja vaimselt kasvamise kohaga,“ mainis Tugedam.
Tema majandatav mets on kasvanud Peedi-Jaani talu karja- ja heinamaadele, põlismetsa on kümmekond hektarit. Lembit Mumme vanematele kuulunud maa tagastati talle kui õigusjärglasele 1990. aastate reformidega. Majandatavat kinnistut läbib kunagise Riisselja-Ikla raudtee jaoks ehitatud tamm. Viimane rong sõitis siitkaudu 1975. aastal, kuid metsas pinnasetöid tehes on Tugedamile näppu hakanud süsimusti šlakikänkraid, mis pärit auruveduri katlast.
Raudteetammilt üle kraavi ehitatud sillakese tagant algab 700-meetrine matkarada, mille Tugedam rajas loodushuvilistele. Jalgrada kulgeb kirju samblavaiba vahel tema lemmikpuude mändide all ja keerab sookailude juurest rabaservalt tagasi omapärase, nagu maadligi surutud tüve ja siis taevasse tõusva krooniga männini, millel on arvatavasti olnud saja aasta jagu kasvamistahet.
Tugedam möönab, et erametsaomanikke jääb vähemaks, sest peale kasvab linnastunud põlvkond, kellel pole eelmisele omast emotsionaalset seost looduse ja metsaga ega ka majandamisoskusi. Aga on teisigi põhjusi, nagu maamaksu tõus, mille tagajärjel müüsid paljud erametsaomanikud kinnistud ära. Seadused ja muutuvad reeglid on eriti eakama põlvkonna metsaomanikud nii ära ehmatanud, et nad ei julge karistuste kartuses oma metsas enam midagi teha. Arusaamades lisab segadust ka ühismeedias leviv info, mis on tihti eksitav, aga nii mõnigi otsustab loobuda oma metsa majandamisest selle müügi kasuks.
Toimetab talupojatarkusega
Talupojatarkus kehtib Tugedami sõnade kohaselt endiselt, ka erametsas.
„Metsamajandamiskava alusel saab metsa majandada, ametlikult raiet teostada, mis ei tähenda, et peaksid selle kava alusel kõik ära raiuma. Ise tuleb ka mõelda,“ ütleb Tugedam, kes vajaduse järgi ühildab masina- ja käsitsitöö. „Vanad metsamehed ütlevad, et mets ilma kirveta ei kasva, aga mõni tukk on selline, et ei raatsi kuidagi saagi sisse panna, las kasvab enda ja teiste rõõmuks.“
Metsamajandaja pole looduses üksi. Ilvese ja karu jäljed on Tugedamile silma hakanud, põder käib uudistamas, mida tehakse, hoides igaks juhuks sajameetrist vahemaad. Kobras ehitab tihedaid tamme ja kui kinnistuomanik tema inseneritöö üleujutuse vältimiseks lammutab, siis tark loom kuivaga uut ehitama ei tõtta.
„Kaheksa aastat tagasi sai tehtud suur lageraie – neljal hektaril. Teisel kevadel istutasime perega sinna männitaimed peale, istikud ostsin metsaühistu kaudu, aga männikärsakas ja kevadine kuivus nullisid meie töö, nii et järgmisel aastal sai veel tuhandeid männitaimi juurde istutatud, kuid tühje kohti jäi veel küll,“ seletab Tugedam. „Aga nagu öeldakse: loodus tühja kohta ei salli, ja külvas sinna ise palju kaski ning sirgumas on segamets. Praeguseid teadmisi arvestades on tulemus hea, kuna segametsad peavad teadlaste väitel kliimamuutustele paremini vastu.“
Metsa majandamine ei tähenda ainult raiumist ja istutamist, vaid ka kraavide puhastamist, metsateede korrastamist, piirisihtide lahtiraiumist. Nende tööde tegemisel on oluline planeerimine, aga kui tuleb metsakahjur sisse või lükkab torm metsa pikali, pole Tugedami kogemusele tuginedes heast planeerimisest kasu ning tuleb saega metsa minna ja päästa, mis veel päästa annab.
„Me oleme sugulastega selle vaeva ära näinud, et ikka tulemus ka tuleb. Aastate pärast, aga ta tuleb. See pakub rahulolu ja enda ilumeel on selline, et mõne tuka jätadki selliseks, nagu see on, ning siis on huvitav vaadata, kuidas loodus seal omatahtsi toimetab, linnud ja loomad ennast turvaliselt tunnevad,“ väljendub tema öeldus töörõõm.
Panus kogukonda
Eeloleva talve miinimumeesmärk on küttepuude tegemine, suuremaid raieid ta ei plaani.
Ringiga tagasi külasüdames hoiab Tugedam jutuotsa oma kinnistule rajatud hektarisuuruses pargis. Reiu jõgi muudab siin kohinal suunda üle kärestiku, mille kivid nõukogude ajal buldooser ujumiskoha jaoks põhjast kokku lükkas. Hoolikalt lahti niidetud radadega pargis kasvab ligi 40 liiki puid ja põõsaid, millest teejuht pikalt pajatab.
„Männid on minu istutatud, alla 30 aasta tagasi, käsikäruga tõin taimed, kraavikallaste pealt korjasin, nüüd vaatad tüve jämedust, kus on ikka visanud! Panin võrgud ümber, et koprad neid ära ei teritaks. Nad puhastavad okaspuud närides kevadel hambaid, nagu üks loodusmees rääkis.“
Kanada kuused, juga-, lodja- ja pukspuud, Euroopa ja Ameerika lehised, seedermännid, sinikuusk, Surju mõisaaegse remmelga känd, millest kasvab välja pihlakas.
„Mul on hea meel, kui keegi seda parki kasutab, sest mis mul saab siin inimeste vastu olla,“ ütleb ta. „Näete, siin kasvab punane tamm, mille istutasime külarahvaga 2017. aastal Eesti Vabariik 100 auks, ja seal on kunagine võrkpalliplats, kus toimus sumeda suveöö kontsert – lava pandi üles ja pingid paika, paarsada inimest mahtus ära. Tuleval suvel plaanime siin tõsise muusika kontserti.“
Ristiküla külaseltsi juhatuse liikmena on Tugedam tugenud kohalikke ettevõtmisi. Külaplatsile on ühiselt üles laotud sinna teisaldatud palkait, mida saab vajadusel kasutada kerksuskeskusena, ja püstitamisel teine, mille katuse alla mahub külasaun. Lapsed lustivad külaplatsil mänguväljakul.
Aednik Inga Kaldvee juhendamisel rajati kogukonna pärandaed, mis on pühendatud selektsionäär Heinrich Albert Kurmile, kes aretas oma kodukohas Ristikülas õunasorte, tegi loodusvaatlusi, juhatas puukooli.
Aasta parima metsamajandajaga räägitust jääb kõlama põhimõte, et kui alustad uue metsapõlvkonna rajamisel hooldust ja raieid teadlikult ning targasti, siis kindlustad parema ja kvaliteetsema metsamaterjali kasvu ning lõpuks ka parema tulu.
Last modified: 22. dets. 2025
