Diana Laarmann on Eesti Maaülikooli metsahoiu ja metsakorralduse kaasprofessor, läbinud hulgaliselt erialakoolitusi ning juhtinud eriilmelisi projekte. Ta on kirjutanud doktoritöö metsaökosüsteemi taastamise seirest ja analüüsist ning räägib särasilmselt metsandusega kaasnevatest teemadest.
Angelika Lebedev
Sinu Metsa kaasautor
Laarmann peab end metsa jälgijaks. Ta on inimene, kes kuulab, vaatleb ja mõõdab, tehes saadud info põhjal analüüse. Ta tahab aru saada, kuidas mets päriselt toimib ja toimetab, millised protsessid seal kulgevad, kuidas elurikkus püsib ning millised otsused aitavad metsadel mitmekesisena säilida. Ja mis kõige tähtsam – ta soovib seda arusaamist ka teistega jagada.
„Me ei saa teha otsuseid kõhutunde või suvaliste arvamuste põhjal,“ rõhutab Laarmann. „Metsade uurimine peab tuginema andmetele ja pikaajalisele jälgimisele, mitte kellegi sisemisele häälele või aimdusele.“
Ta juhib juba ligi 20 aastat Eesti Maaülikoolis Eesti metsa kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustikku. See on süsteem, mis katab proovitükkidega kogu Eesti. Sinna hulka kuuluvad erinevad piirkonnad endistest karjäärialadest, kuhu mets on peale istutatud, kuni Järvselja ürgmetsani välja. Järvselja ürgmets on Eesti kõige vanem metsakaitseala ja tähistab järgmisel aastal väärikat 105. sünnipäeva.
Loodud võrgustik on hindamatu – kõik proovitükid on kaardistatud, iga puu lugu dokumenteeritud. Tänu sellele on näha, kuidas muutub mets, millised majandamispraktikad töötavad, kus tekib rohkem elurikkust, kus vähem, ja palju muudki.
Metsanduse juurde juhuslikult
Laarmann astus praegusesse Eesti Maaülikooli õppima 26-aastaselt, kahe väikese lapse ja töö kõrvalt. Tema tähelepanu võitis täiesti uus eriala: loodusvarade kasutamine ja kaitse. Õppekava sisu ja laiahaardelisus tundusid juba ette äärmiselt põnevad. Mets, maavarad, tuulepargid, isegi raamatupidamine olid osa õppeainetest. Ta usub, et kõik juhtub õigel ajal – nagu temagi oma teele jõudis: juhuslikult, planeerimata. Äratundmine tekkis kohe ja kestab siiani.
Huvi eriala vastu oli lausa nii suur, et Laarmann lõpetas cum laude, kuigi õpingud olid pingutust nõudvad. Praegu õpetab ta ise noori ja tunnistab, et tudengitega töötamine annab tohutult energiat, võimaldades ka ise kogu aeg targemaks saada. „Noorte mõtteviis ja küsimused avardavad ka enda vaadet – naudin seda väga!“ räägib ta inspireeritult.
Hea metsamajandamine väärtustab mitmekesisust
Üks tugev sõnum, mida teadlane korduvalt rõhutab, on metsade mitmekesisuse väärtus. „Soovime seeni, marju, linde, puid… Need kõik tulevad eri tüüpi metsadest – erineva vanuse, erineva struktuuriga. Selleks ongi vaja eriilmelisi metsi.“ Eesti metsanduse tugevus on Laarmanni sõnul just see lai spekter: meil on majandusmetsi, kaitstavaid, noori ja vanu metsi.
Majandamine ei pea olema loodusele vastandlik ja saame tõdeda, et metsamajandamine käib varasemaga võrreldes palju loodussäästlikumalt. Paljud inimesed on metsa raiumise vastu. Nad tahavad männimetsas jalutades kukeseeni ja mustikaid korjata adumata, et see on majandatud mets. Ehk raiutud metsaalune, mis tähendab, et mets on kujundatud. Arvatakse, et see on looduslik. Näiteks Järvselja ürgmets on looduslik, aga n-ö tavainimene jaoks on see risustatud, kuna seal pole võimalik paari meetritki läbi rägastiku kõndida. Paljud tänapäevased kaitsealused metsad on endised majandusmetsad. Kaitsealade loomisel vaadatakse suuremat pilti ja seetõttu ongi sinna hulka sattunud ka inimmõjutatud metsad.
„Hea metsamajandus toetab väärtuse mitmekesisust,“ ütleb Laarmann, lisades, et enamik metsaomanikke, olgu erialase haridusega või ilma, ei soovi loodusele halba. „Lihtsalt teadmised on erinevad. Sellepärast võiks igaühel olla oma metsainimene, kellega vähemalt kord aastas koos looduse võlusid nautimas käia ja võib-olla ka uusi teadmisi sealt saada.“
Püsiproovitükid – andmetel põhinev otsustamine
Püsiproovitükkide võrgustik, mille loomise 30. aastapäeva tänavu tähistatakse, võimaldab jälgida, kuidas erinevates tingimustes mets kasvab ja muutub. Areng selle aja jooksul on olnud silmanähtav. „Metsad on muutunud liigirikkamaks, lopsakamaks, alusmetsarikkamaks. Näeme rohkem lamapuitu, surnud puitu – see kõik on hea,“ ütleb ta. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli meil metsa vaid 20%, praeguseks on see üle 50%.
Praegu teeme otsuseid andmete ja vaatluse järgi: mis mets kuskile sobib, arvestades pinnase ja puuliikide ning nende eripäradega. Kõik mõjutab tulemit, mida soovime. Kui inimene loodusest ära võtta, metsastub ala kiirelt. Üldiselt mõtleme metsanduses ette aga pika sammuga. Tulemit ei näe isegi meie laps, vaid lapselaps.
See töö ei tugine pelgalt vaatlusele, vaid ka teadusele. Üha enam kasutatakse uusi tehnoloogiaid: kaugseiret, tomograafe, mis aitavad puudele n-ö südamefilmi teha ja näha, mis toimub tüve sees. „Metsandus on ka matemaatika. Kui tahame teha häid otsuseid, peame tundma andmeid.“
Taastamine kui teadus, mitte kampaania
Laarmanni doktoritöö keskendus metsade looduslikkuse taastamisele – teemale, mida kümme aastat tagasi Eestis eriti tõsiselt ei võetud. „Öeldi, et mõttetu teema. Praegu räägime näiteks taastamise kavadest, Euroopa Liidu taastamise määrustest ja rohepöördest – kõik maailmas tegelevad sellega.“ Ameeriklasest doktoritöö juhendaja, kes Laarmanni usku innustas, oli suureks toeks. „Ütles lihtsalt: ära kuula neid. See on oluline teema. Teeme ära!“
Ta usub, et taastamistegevusi tuleb katsetada teaduslikult ja mõõdukalt. Näiteks märgade metsade taastamisel pole teada, kuidas mets reageerib, kui kuivenduskraavid kinni pannakse. Katsetame liiga suurtes mastaapides. Teaduses tuleb alustada väikestest pilootaladest, jälgida 10–20 aastat ja seejärel otsustada. Teadlane peab olema sammukese ees sellest, mis tuleb. Peame olukordi suutma ette näha ning selle analüüsi lahutamatuks osaks on vaatlus ja andmed.
Inspireeriv eluviis, mitte lihtsalt amet
20 aastat teaduses ja metsade uurimises on Laarmannile õpetanud kannatlikkust, oskust näha suurt pilti ja usaldada andmeid rohkem kui arvamusi. „Kui metsast eemalduda, tekib tunne, et kõik on halvasti – autoaknast näeb ainult ette antud pilte. Aga metsas sees olles mõistad, et seal on eluring, mille igal etapil on oma väärtus. Näed, kuidas loodus päriselt toimetab.“
Laarmann usub, et teadlasel peab alati olema uudishimu. Ta ise loeb jätkuvalt palju teadusartikleid ja raamatuid, hoiab silma peal uutel tehnoloogiatel ega rahuldu kunagi sellega, mida juba teab. Sest alati saab paremini. Saab õigemaid valikuid teha.
Noortele, kes kaaluvad karjääri metsanduses või loodusteadustes, on tal lihtne sõnum: „Tee seda, mida hing ihkab. Metsandus on meeletult lai ala: seentest puidukeemiani, takseerimisest elurikkuseni.“ Ta soovitab kõigil metsas käia – lapsest saati! Kui endal indu ja teadmisi napib, siis tuleks minna kellegagi, kes metsas end koduselt tunneb. Näha, kuulda, nuusutada – alles siis hakkab mets päriselt kõnetama, kõnelema.
Eesti metsa kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustik
Eesti metsa kasvukäigu püsiproovitükkide võrgustik (KKPRT) sai alguse eelmise sajandi lõpul ja sinna kuulub praegu üle tuhande proovitüki, mis paiknevad süstemaatiliselt üle Eesti. Võrgustikku kuuluvate puistute mõõtmiste põhjal kogutakse andmeid Eesti metsade kasvu, uuenemise, surnud puidu koguse ja looduslikkuse kohta. Kaardil on näha võrgustikku kuuluvate puistute asukohad. Punased täpid – majandatavad metsad, helerohelised täpid – majandamispiiranguga metsad, tumerohelised täpid – range kaitsega metsad.
Proovitükkide võrgustiku kohta saab pikemalt lugeda veebilehelt metsainfo.ee/metsade-saladused-paljastuvad-proovitukkide-kaudu/.
Last modified: 23. sept. 2025
