Kui tihti mõtleme sellele, kellega me linnaruumi jagame? Paljud metsloomaliigid on muutunud nii tavapäraseks, et neid ei märkagi enam. Linnaloomade seas on levinumad jänesed, oravad, siilid, rebased ja linnud, nagu kajakad, varesed, tuvid ja varblased. Samas võib linnas kohata ka metskitsi ja põtru. Linnakeskkonnas elavatele ulukitele on omane, et nad on palju julgemad ega pelga eriti inimesi.
Marko Vinni
Eesti Jahimeeste Seltsi jahindusnõunik
Tänapäeval pole linnad enam üksnes kivikõrbed ja rohealad pakuvad küllaldaselt võimalusi elukeskkonna kujundamiseks. Sellest lähtuvalt võivadki äärelinnad olla tihti liigirikkamad kui maapiirkonnad. Esimesed kirjalikud andmed ja kirjeldused lindudest, kus kuldnokad tekitasid linnaruumis inimestele probleeme, pärinevad 16. sajandist.
Kui küsida, miks loomad ja linnud koonduvad linnadesse, on vastus lihtne. Linna meelitab loomi ja linde sama põhjus, mis inimesigi: piisavad ressursid ja mugavam elu. Kui näha asja loomade ja lindude vaatenurgast, siis on linnadesse koondunud suur hulk ressurssi peamiselt toidu näol ja samas on linnades ka soojem elukeskkond, seal on turvalisem ja oma elu pärast pole vaja nii palju vaeva näha kui looduslikus keskkonnas.
Viimase aja uuringud näitavad, et linnakeskkonnaga kohanenud lindudel ja loomadel on füsioloogiline stress palju madalam kui nende liigikaaslastel, kes elavad looduses.
Kuidas linnaeluga kohanetakse?
Looduses on protsessid ja muutused üldiselt palju aeglasemad kui linnas. Suurim erinevus on see, et linnas sigitakse aeglasemalt kui looduses, just eelkõige sellepärast, et toidubaas on kogu aeg olemas. Ka tervisemuutused on erinevad, sest seesama ressurss, mida linnas on külluses, ei ole nii kvaliteetne ja vitamiinirikas kui looduses. Põhimõtteliselt on tegemist rämpstoiduga.
Aeglasem sigimine ja väiksem järglaste populatsioon on peamiselt tingitud sellest, et oma eksistentsi pärast pole vaja nii palju muretseda. Toiduküllus annab lootuse pikemaks elueaks ja seega pole vaja kogu oma energiat kulutada paljunemisele. Põhimõtteliselt saamegi linnaloomadeks ja -lindudeks kutsuda neid, kes on juba selles keskkonnas sündinud ning selle eluolu omaks võtnud.
Millised loomad ja linnud linna satuvad?
Need liigid on laia ökoloogilise amplituudiga ehk nad on võimelised hakkama saama erinevates tingimustes, suudavad lahendada probleeme jooksvalt, leiutada uusi toitumisviise, varastada liigikaaslastelt, jälgida inimeste käitumist, kus ja kuidas toitu kätte saada jne. Kohanejad on need, kellel on lai toitumis- ja käitumisskaala, näiteks rotid ning vareslased.
Samas peab arvestama, et ka haiguste levik on linnakeskkonnas kiirem. Ühte kohta kogunenud toit võimaldab haiguskolletel kiiremini levida.
Linnakeskkonda laiendatakse sageli loomade looduslike elupaikade arvelt, mistõttu on aegamööda muutunud paljude loomade elupaiga eelistused ja käitumisharjumused. Samas on liike, kellel on kitsad ökoloogilised nõudmised. Linnade laienemised võivad neid liike väga palju mõjutada negatiivselt, sest nad ei suuda linnakeskkonnas ellu jääda.
Kuidas suhtuda metsloomadesse, kes linna satuvad?
Osa liikidega suudame väga hästi kohaneda, kuna nad ümbritsevad meid pidevalt ja me ei tunneta nende kohalolekuga ohtu. Palju suurem konflikt tekib aga liikidega, kes linnast läbi käivad. Peamiselt on nendeks suuremad imetajad. Kui rebase või jänese nägemine kellelgi väga pulssi lakke ei löö, siis karu või põdraga on teine lugu. Need on liigid, kelle tavapärane elukeskkond pole linnas ja suure tõenäosusega karu kellegi tagahoovis taliuinakut tegema ka ei hakka.
Oleme neid harjunud nägema pigem piiratud keskkonnas – loomaaias või looduspargis. Looduses aga mitte, seega võib see olla harjumatu ja kartust tekitav olukord.
Peamiselt satuvad linnaruumist läbi käima noorloomad, kes alles otsivad oma territooriumi. Sõraliste (põder, metskits, punahirv, metssiga) puhul on ka võimalik, et nad on oma territooriumi linnaruumi liigitanud kiskjakartusest. Noorloomad võivad aga linnas näha toidubaasi, sest toit on lihtsamini kättesaadav.
Peame mõistma, et linnaruum on liikumiskoridor, mida läbides saab lihtsamini järgmisesse kohta. See on küll ulukile kummaline ja kõhedust tekitav ruum, aga seda läbides on võimalik jõuda nn tõotatud maale.
Linnaruumis elavate ja linnaruumi läbivate liikidega pole mõtet füüsilist kontakti luua. Meie õnn on neid kohata, jälgida ja rõõmu tunda sellest, et meile on osaks saanud midagi erilist. Loomale ja linnule peab jääma inimpelglikkus, sest see säästab nii nende elusid kui ka konflikte inimesega.
Linnas tegeleb hätta sattunud metsloomade ja -lindudega Jäägriabi OÜ, mis on asutatud 2017. aasta alguses ja on praeguseks tegutsenud üle kaheksa aasta. OÜ tegutseb keskkonnaametilt ja eraisikutelt laekuvate teadete põhjal. Võrreldes algusaastatega on Jäägriabi sõnul metsloomadega tiheasustusaladel probleeme tekkinud üha rohkem. Metsloomad on muutunud julgemaks ja inimesekartus on kadunud.
Küsimustele vastab linnajääger (Jäägriabi OÜ) Marko Olop:
- Milline on linnajäägri tööprotsess alates teate saamisest kuni looma vabastamiseni metsas?
Jäägriabi OÜ töötab vajadusel 24 tundi ööpäevas ja tugineb peamiselt keskkonnaametilt laekuvatele väljakutsetele või eraisikute probleemidele. Sõltuvalt väljakutse liigist, näiteks on metsloom või lind autolt löögi saanud ja tee peale jäänud, siis viime ta ära.
Kui väikekiskjad (nt nugised) teevad eramaja kruntidel pahandusi, siis sellistel puhkudel paigaldame eluspüügipuurid ning kui loom on kinni püütud, hindame tema tervislikku seisundit. Kui kõik on korras, laseme ta pealinnast 30–40 km kaugusel lahti.
Tööde nimekirja mahuvad ka mereranda uhutud linnud ja hülgekorjused, samuti laohoonetesse sattunud lindude kinni püüdmine ja vabastamine.
- Kas üldine suund on, et loomadel kaob linnastumise arvelt üha enam elupaiku?
Linnades jääb rohekoridore aina vähemaks, toimub killustumine, kus väikestes metsatukkades elutsevad sinna jäänud metsloomad ja linnud. Nemad on lõpuks sunnitud harjuma elukeskkonnaga, mis neid ümbritseb, ja sellest tingituna inimesed märkavad neid rohkem ning kokkupuuted sagenevad.
- Millised on tavapärasemad müüdid või väärarusaamad linnaloomade abistamisel?
Peamised probleemid on seotud metsloomade toitmisega, mille tõttu võib loomadel kaduda inimese kartus. Neid hakatakse nägema rohkem avalikes kohtades ja eramajade hoovides. Viimasel ajal on sagenenud, et rebased viibivad palju lasteaedade territooriumidel, kus nad levitavad oma parasiite ja muid väga ohtlikke haiguseid.
- Kuidas sekkuda, kui näen vigastatud või haiget looma?
Kui näed vigastatud metslooma, tuleb helistada kohe numbril 1247 ja võimalikult täpselt anda infot juhtumi kohta. Sealt liigub info juba edasi vastavalt olukorrale kas päästeametile või mulle. Mitte mingil juhul ei tohi ise minna metslooma abistama.
- Kelle ülesanne on eemaldada surnud loomad avalikust ruumist?
Tallinnas ja Harjumaa tiheasustusaladel tegutsen metsloomade probleemidega mina.
- Millal tuleks 1247 helistada?
Helistada tuleb võimalikult operatiivselt, kui näed hädas olevat, vigastatud või haiget metslooma.
Last modified: 7. juuli 2025
