Kui mõelda taimele, mis kehastab põhjamaade looduse sitkust ja eraklikku väärikust, kerkib esile ikka harilik kadakas. Ta ei tõmba tähelepanu mitte kiire kasvuga, vaid võlub oma tagasihoidliku püsivusega.
Ivar Sibul
Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor
Põua- ja pakasekindlana ning kasvukoha suhtes vähenõudlikuna suudab ta elada karmides oludes, kus paljud teised puud-põõsad hääbuvad. Kuid kadakas ei ole ainult ellujääja või lihtsalt põõsas maastikul – ta on elurikkuse kandja, rahvapärimuse sümbol ja loodusvara, mille väärtus ulatub ökoloogiast kulinaarsete maitseteni. Tema aeglane kasv ja pikaealisus tuletavad meelde looduse rütmi, mille mõistmiseks on vaja aega ning kannatlikkust.
Kohalike juurtega kosmopoliit
Kadakaperekond kuulub küpressiliste sugukonda ja on selle üks liigirikkamaid. Perekonda kuuluvast kuni 70 liigist üheksa kasvavad Euroopas. Neist ainus, meie pärismaine harilik kadakas, on neist kõige ulatuslikuma levikuga. Ta on tõeline maailmakodanik, olles üks suurima loodusliku areaaliga puittaimi maailmas, kasvades põhjapoolkeral arktilisest tundrast kuni lähistroopika mägedeni. Teda kohtab Norra fjordidest, Vahemere ja Põhja-Aafrika mäestikest kuni Jaapani saarteni, Himaalaja nõlvadelt Kanada ja Alaskani. Ainsa kohaliku okaspuuliigina suudab ta kasvada isegi Gröönimaal ja Islandil.
Selline levik näitab äärmiselt häid kohanemisvõimeid: kadakas suudab ellu jääda nii väga külmadel ja liigniisketel kui ka kuivadel, kivistel ja toitainevaestel kasvukohtadel. Eestis võib teda kohata kõikjal, kuid eriti iseloomulik on ta Saare-, Muhu- ja Hiiumaal ning meie väikesaartel, samuti Lääne- ja Harjumaa puisniitudel, kasvades ka mitmel pool rannavallidel, ning alusmetsapõõsa või põõsaspuuna valgusküllastes metsades hajusalt üle terve Mandri-Eesti.
Kasvukoha suhtes leplik
Harilik kadakas, nagu kõik kadakad, on varjupõlgav, põuakindel ja mulla suhtes leplik. Kadaka juurestik kasvab maapealsest osast paremini ning juured tungivad sügavale ja laiali pinnasesse, olles võimelised hankima vett ja toitaineid ka kõige kuivematel ning kehvematel muldadel. Toitainetevaestel muldadel aitab kadakal elus püsida juurtel esinev mükoriisa. Seenjuur on kadaka elus niivõrd oluline, et ka väikest kadakataime ümber istutades peab seda tegema üsna suure mullapalliga, lisades istutusauku veel ka endise kasvukoha mulda. Just hästi arenenud juurekava tõttu võib kadakaid leida kasvamas mitmesugustel kasvukohtadel: aluselistel kriidimuldadel ja paestel loomuldadel, happelistel nõmme- ja mererannaliivadel ning soostunud turbamuldadel.
Keskkonnaohud ja seennakkused
Valguslembene kadakas armastab avatud ja päikeselisi rannikualasid, looalasid ja nõmmi. Üksikpõõsaste või väiksemate gruppidena kohtab kadakat ka raiesmikel, karjamaadel ja teeservades. Eestile on tüüpilised ka umbes poole sajandi vanused tihedad kadastikud, mis on tekkinud endistele sööti jäänud kuivadele ning paestele heina- ja karjamaadele. Rannaäärsetes kadastikes tekib kadakapõõsastesse aga hoopis männi looduslik uuendus, mis hakkab ajapikku kadakat varjama ja teda välja tõrjuma. Kadakas seltsib tihti männiga, mistõttu võib teda kohata hõredates männikutes alusmetsana. Varju põlgavana liigina muutub aga ta võra varjulisemas kasvukohas hõredaks ja alaosa oksad kuivavad. Lisaks on varjurikkas ja niiskes paigas suurem oht nakatuda seenhaigustesse. Kadakate kuivamist põhjustavad nii mitmed okkahaigused kui ka männi-juurepess, mis viib tavaliselt taime surmani ühe kuni kolme aastaga. Lisaks mõjuvad kadakale ebasoodsalt keskkonna ja ilmastiku ekstreemsused: kevadised suured temperatuurikõikumised, muutuv põhjaveetase ning äkilised pinnase läbikuivamised. Alusmetsas järsku kuivanud kadakad on aga sageli esimeseks signaaliks võimalikest stressiteguritest ülarinde puudele.
Kaunis ja visa maastikuilmestaja
Laialdasest levikust tulenevalt esineb harilikul kadakal kasvuvormi ja võra kuju järgi eristuvaid rohkeid teisendeid (alamliike) ja vorme, alates sammasjast ja munajast kuni hargneva põõsani ning laiuva madala padjandvormini. Hariliku kadaka eluvorm ja kasvukuju sõltub aga suurel määral mitmest ökoloogilisest tegurist. Maapinnal laiuvat, lühikeste okaste ja okstega mägikadakana tuntud teisendit, mille kõrgus on kuni meeter, võib kohata mägede alpiinses ja subalpiinses vööndis ning polaarjoonest põhjas tundraaladel. Kitsa tiheda sammasja võraga kaunist rootsi kadakat näeb nii Rootsis, Lõuna-Soomes kui ka Eestis. Temast kitsama, sammasja võraga, on aga vorm, mis on tuntud iiri kadaka nime all. Harilik kadakas ja tema rohked sordid leiavad kasutamist haljastuses ning teda rakendatakse erosioonitõkkeks.
Hiidkadakaid ka Eestis
Kuigi kadakat võib kohata kasvamas peamiselt põõsa või põõsaspuuna, leidub looduses ka üksikuid kõrgeid ja puukujulisi eksemplare, kelle tüvi on tihti mitmeharuline ja keerdunud. Huvitaval kombel on kõik need hiiglased isastaimed. Võib-olla on põhjus selles, et emastaimede kasvuenergia läheb suuresti marikäbide loomiseks. Viimaste mõõtmisandmete järgi kasvab aga Eesti kõrgeim harilik kadakas Jõgevamaal Alam-Pedajal Sellis. Kui tavaliselt piirdub keskmise kadakpõõsa kõrgus meetri-paariga, siis selle hiidkadaka kõrguseks on mõõdetud 15 meetrit (2025). Eesti jämedaim kadakas on Lokuta kadakas Raplamaal, mille tüve rinnasümbermõõt on 233 cm (2021). Harilik kadakas võib olla ka väga pikaealine. Sarnaselt tammega võib Eesti kadakatel vanust olla rohkem kui viis sajandit, tavaliselt aga 300–400 aastat. Kui Soomes on leitud ligi 1700 aasta vanune isend, siis vanim Eestis kasvanud kadakas on elanud 860-aastaseks.
Teravad okkad ja marikäbid
Hariliku kadaka värvuselt sinakashallid okkataolised lehed, millel pikkust 1–2 cm, paiknevad kolmekaupa männases kolmekandilistel punakaspruunidel peentel võrsetel. Okaste ühel küljel üks lai hallikas õhulõheribaga, teisel aga madal renn. Okkad püsivad võrseil keskmiselt neli aastat. Harilik kadakas on tavaliselt kahekojaline taim ehk tema isas- ja emaskäbid paiknevad eri isenditel. Isaskäbid (mikrostrobilused) on ovaalsed ja moodustuvad tolmlemisele eelneval aastal okaste hõlmas. Tolmukad valmivad kevadel ja avanevad soojal päikselisel päeval. Tolmlemine toimub mai esimestel nädalatel.
Väga väikesed, vegetatiivpungadega sarnased emaskäbid koosnevad kolmest rohekast soomusest ning moodustuvad sügisel lühivõrsetel. Pärast viljastumist muutuvad käbisoomused paksemaks ja kasvavad kokku, moodustades keraja lihaka marikäbi ehk “kadakamarja”. Esimesel aastal on nad rohelised, teisel aastal tumesinised ja hallikassinise vahakihiga, kolmandal aastal valminuna peaaegu mustad. Ühel ja samal põõsal võib kohata samal ajal erivanuselisi marikäbisid. Teisel aastal tekib marikäbi tippu väike kolmeharuline lõhik („rist“), mis on kolme kinni kasvanud seemnesoomuse jälg. Pruunikasrohelise lihaka sisuga marikäbid on magusa vaiguse maitsega ja sisaldavad 1–3 piklikku kõva kestaga seemet. Käbikandvus on seda rikkalikum, mida rohkem on valgust ja mida lähemal asuvad vastassoo eksemplarid.
Elurikkuse kandja
Kadakaseemnete levitajateks on vilju söövad linnud (kadakatäks, põõsalinnud, rästad, rohevint, karmiinleevike), kellele kadakavõra on heaks varje- ja pesitsuskohaks. Kadakaga on seotud ka mitmed putukaliigid, näiteks kadakaseemnetest toituv seemnekireslane Megastigmus bipunctatus ja pungades elunev pahksääsk Oligotrophus juniperinus. Kadakaokkad on toiduks ka mitmele kadakavaablase liigile. Suurt ökoloogilist tähtsust omavad ja meie maastikku kujundavad kadastikud looaladel loovad aga lisaks kaunile vaatele elupaiku veel paljudele teistele lülijalgsetele, pisiimetajatele, seentele, samblikele ja sammaldele ning mitmetele lubjalembestele taimedele.
Aromaatne puit ja väärt viljad
Hariliku kadaka aromaatselt lõhnav puit sisaldab eeterlikke õlisid ja kuigi puidus vaigukäigud puuduvad, on see mädanike- ja putukkahjurite kindel. Ilusa tekstuuriga ja üldiselt pehmet ning samas tugevat ja sitket puitu kasutatakse tarbeesemete, suveniiride, muusikariistade, pliiatsite ning mööbli valmistamisel.
Marikäbid sisaldavad eeterlikke õlisid, suhkruid, orgaanilisi happeid ja vaikaineid, mis muudavad nad väärtuslikuks nii toidutööstuses kui ka meditsiinis ja parfümeerias. Marikäbisid kasutatakse ka uluki- ning rasvase sea- ja lambalihatoitude ning erinevate alkohoolsete jookide, nt kadakaõlle, džinni, kadakaviina maitsestamiseks. Kadaka okastest, võrsetest ja viljadest eraldatav kadakaõli on aga antiseptilise ja valuvaigistava ravimina kasutuses nii meditsiinis kui ka veterinaarias. Kadakaoksad leiavad rakendust ka saunavihtadena ning varemalt kasutati neid epideemiate ajal elu- ja haiglaruumide suitsutamiseks. Kadastike õhk on mikroobivaba, sest nad eritavad fütontsiide – bakteritsiidsete ja mükotsiidsete omadustega lenduvaid aineid.
Rahvapärimuse sümbol
Rahvapärimustes on kadakal olnud tervendava ja puhastava taime kuulsus. Puukujulisi kadakaid on austatud pühade hiiepuudena. Usuti, et kadakas toob õnne majja ja kaitseb kodu õnnetuste eest.
Last modified: 7. juuli 2025
