Mänd on mänd ühtviisi nii Kesk-Eestis kui ka saartel kasvades, kuid asjatundjate sõnul on vahe tegelikult päris suur. “Meil on siin head metsad küll, ainult et alumine palk on puudel puudu,” võtab asja kokku Aira Toss Hiiumaa Metsaseltsist. Tegelikult on eripärasid rohkemgi ja need puudutavad nii puude kasvu kui ka metsa majandamist ning muidugi transporti.
Kristina Traks
Sinu Metsa kaasautor
Hiiumaa Mandri-Eestiga võrreldes soojas ja merelises kliimas on kask ning mänd põhilised puuliigid ja siin kasvab ka meie kõige haruldasem looduslik okaspuuliik jugapuu. Veel on huvitav see, et Hiiumaal on harulduseks ka hall lepp ja põhjuseks lihtne asjaolu: ta tahab viljakamat mulda. Ehk kui Hiiumaal räägitakse lepast, mõeldakse selle all sangleppa.
Just kehvem mullaviljakus ongi põhjus, miks Hiiumaa metsakasvatajad oma metsadest kunagi nii palju palki ei saa kui sama ala inimesed Võru- või Põlvamaalt. “Puudel on suurem koone ja metsaomaniku vaatest on see muidugi kurb, sest palki mõõdetakse ju peenemast otsast arvestades,” ütleb Toss. “Samas on plussiks, et siin kasvanud puud on sitkemad ja tugevamad. Tänapäeval muidugi seda naljalt enam eraldi ei arvestada, vaid kogu puit läheb ühte patta.”
Mullaviljakuse teema on muidugi mitme otsaga asi. Jah, puud ei kasva nii suureks, aga samamoodi ei voha ka hein ja vaarikas noorendikel nii metsikult nagu mõnes viljakama mullaga kohas. “Saame hoolduses ehk veidi vähema vaevaga hakkama,” sõnab Toss.
Jutud rahvuspargist tõmbasid investeeringutele kriipsu peale
Valdavalt läheb Hiiumaa okaspuupalk Imavere saeveskisse. Saare peal suurt kaasaegset saeveskit pole ja metsavarumistehnikat jääb samuti kohapeal aina vähemaks. “Sellele tendentsile andis suure hoo mõte Hiiumaa rahvuspargist, sest ainuüksi selle idee välja käimine oli kohalikule metsasektorile signaaliks, et siia ei ole mõtet enam investeerida. Erametsade raiemaht läks ainuüksi selle mõtte peale üles, võeti, mis võtta andis. Väikeses majandusruumis mõjuvad sellised uitmõtted väga karmilt,” räägib Toss. “Nii ongi meil lood nõnda, et metsatöid tullakse saarele tihtipeale tegema mandrilt.”
Hiiumaa metsandusest rääkides ei saa mööda vaadata ka transpordi keerukusest. Palgid lähevad üle mere praamiga ja see on kallis – auto on praamil 2,5 tundi, lisandub sadamas ootamise aeg. Kui mujal Eestis saab tihti logistikas ka tagasiveo teha, siis Hiiumaa puhul sellist asja ei eksisteeri – ei vea keegi mandrilt puitu saarele, kus puudub puidutööstus. “Mõnikord mängib ka veetase sellise vingerpussi, et paberi- ja küttepuid vedavad laevad ei saa Heltermaalt Soome ega Rootsi sõita ning peab ootama veetaseme tõusu,” nendib Toss.
Kui üldiselt on puiduhinnad Hiiumaal madalamad kui mandril, siis on üks puiduartikkel, mille eest makstakse paremat hinda, ja selleks on hakkepuit. “Stockholm on mõnusalt lähedal, meie hake läheb Hiiumaalt laevaga otse Rootsi ja seda kasutatakse seal kütteks. Ehk naljatoonis võib öelda, et Hiiumaa puidu tarbija on eelkõige Stockholmi koduperenaine,” märgib ekspert.
Monopoli haardes Vormsi
Umbes samad mured on ka Vormsil. Sealne metsaomanik Ants Varblane ütleb, et puud saarel on madalamad kui mandril ning metsa tuleb kasvatada tihedamalt, sest ta on tormihell. Mees meenutab, kuidas kunagi saarel käinud metsandusettevõtja Mati Polli olevat märkinud, et A-sortimenti palki Vormsi metsades peaaegu polegi. “Teisalt aga on aeglaselt kasvanud puit tihedam ja raskem ning seetõttu kvaliteetsem – aastaringide vahe on vahel vaid millimeeter. Sellist asja aga tänapäevased saetööstused puidu kokkuostuhinna kujundamisel ei arvesta,” sõnab Varblane.
Vormsi metsadest on praeguseks tema sõnul 80 protsenti raieküps või metsameeste keeles üle seisnud. “Järgmise 10–20 aastaga muutub saare ilme täielikult. Praegu käib päris kõva raiumine ja ega siin muu raieviis kui lageraie kõne alla tule, sest muul viisil jääb vaid töörõõm. Praegune pilt raietest on üsna kurb, kuid õnneks taastub ka hooletult raiutud mets üsna kiiresti,” räägib Varblane. Saare eripära on see, et arvestatav osa maast on rootslaste oma ning ega nende pärijatel ole praegu muud võimalust, kui pärandi müügist saadud raha omavahel jagada. “Oleme siin mõelnud ka selle peale, et võiks olla ühiselt majandatav kogukonna- või ühismets, kuhu kaasata kohalikke kinnisvaraomanikke ja nende pärijaid, aga paraku on saarerahva kokkuleppimise võimekus peaaegu olematu.”
Praegu teeb metsamajandamise saarel Varblase sõnul keeruliseks ka asjaolu, et seal valitseb ühe metsamaid kokku ostva ettevõtte monopol. “Ega siia ühelgi seest- ega väljastpoolt tulijal ole võimalik vahele trügida. Olemasolev laev ei suuda isegi ühe põhitegija vajadusi rahuldada, mis siis veel rääkida väiksematest tegijatest,” toob ta näite.
Saaremaa puit jõudis Jaapanisse
Saaremaa Metsaühingu metsakonsulent ja juhatuse liige Kaido Humal räägib, kuidas mandrilt pärit metsakorraldajatel võib Saaremaal juhe päris korralikult sassi minna – vahel tuleb ette, et nad hindavad metsa tagavara pisut üle ja langilt tegelikkuses kavajärgseid tihumeetreid välja ei tule. “Juba Vene ajal märgati, et tüvekoonuse valemid Saaremaa metsades ei kehti – sama diameetri juures on mandril puud kõrgemad kui meil. Meil on puud lihtsalt jässakamad ja eks ikka sellepärast, et muld on märksa viletsam kui mandril,” selgitab ta.
Siiski meenutab Humal, et Imavere saeveski on Saaremaa männipuidu eest ka ekstra-hinda maksnud. “Nad tegid liimpuittalasid, mille tarnisid Jaapanisse. Seal ei tohi ju betooni kasutada, sest maavärina korral tuleb see kaela. Aga liimpuittala on hea lahendus, sest puit hoiatab enne, kui kaela tuleb – hakkab ragisema. Igatahes oli just Saaremaalt pärit männipuit väga hinnas, sest ta on tiheda aastarõngaga ja märksa tugevam kui laiema aastarõngaga puit. Saaremaalt läheb ka praegu palju puitu Imaverre, aga kas seda seal endiselt välja sorteeritakse, ei oska enam öelda.”
Saaremaal on ka mõned väikesed saeveskid, kes kohapeal palki kokku ostavad. Hinnad on Humala sõnul küll veidi madalamad kui mandril, nii 10–15 eurot tihumeetri pealt. “Eks see olegi transpordikuluvahe,” sõnab ta. “Saeveski võimekus saarel on ikkagi üsna piiratud ja tihti ongi ainukeseks võimaluseks puit mandrile müüa.”
Saaremaa suuremad metsamassiivid asuvad aga Kuivastu sadamast pea kõige kaugemas nurgas: Põhja- ja Loode-Saaremaal. Transport mandrile on ajamahukas ja pikk. Puiduhakke müügiga on seis veidi parem – Saaremaal komplekteeritakse laevad ning hake sõidab Taani, Rootsi ja Norrasse.
Humal ütleb, et üldiselt on Saaremaal metsa majandamisega rohkem tööd kui sama tulemuse saavutamiseks tuleb teha mandril. “Mandrimees võtab puu maha ja saab kolm palki. Meil on vaja maha võtta kolm puud, mis on okslikumad ja mille laasimiseks kulub rohkem kütust ning masina töötunde. Tihumeetri puidu saamise kulu on suurem,” selgitab ta.
Pehme kliima eripärad
Pehme kliimaga Saaremaal teeb pahandust kuuse-kooreürask, kuid see pole eriti silmatorkav, sest kuusikuid on saarel vaid 7,9 protsenti. Üle poole Saaremaa metsadest moodustavad männikud ja seal on laastamistööd teinud nõmme-võrgendivaablane. Ta sööb männid raagu ja ründab just vanu männikuid, mis tema rünnaku tõttu hukkuvad. Humala sõnul on just selle kahjuri tõttu Saaremaal maha võetud päris palju männikuid ja kuigi viimastel aastatel pole rünnakuid enam olnud, ei saa siiski päris kergendatult hingata, sest teadaolevalt võivad vaablase vastsed pinnases enne uut rünnakut mitu aastat tukkuda. Kuna talvel pinnas enam naljalt ära ei külmu, elavad võrgendivaablase vastsed mullas ka talve kenasti üle. Lisaks on kasvutrendis männi juurepessi kollete leidmine.
Korralike talvede puudumine on viimasel ajal raskeks teinud ka metsatööde planeerimise. “Väheks jääb aega, millal saaks normaalset masinatega metsa teha. Talvel jääd sinna lihtsalt masinatega sisse ja lõhud metsaaluse ära, suvel on aga on puidu kvaliteet võrreldes talvisega kehv,” ütleb Humal. “Muidugi on suur probleem ka oskajate metsameeste nappus. Kahjuks on palju näha sellist metsatööd, kust paistab välja, et töö tegija lihtsalt ei tea metsakasvatusest mitte midagi.”
Mida ütleks Humal lõpetuseks erametsaomanikele Saaremaal või ka mujal? “Ma näen Saaremaa näitel, et inimesed ei teagi metsaistutamise kohustusest ja et selleks on võimalik metsaühingu või -ühistu liikmena saada toetust. Väga tihti ei tea inimesed ka, et metsaühing pakub täisteenust metsa majandamisel – me korraldame omaniku eest kõik ära ja olemegi ju selleks, et aidata metsaomanikul olla omanik. Ehk minu sõnum on küll, et kui olete pärinud metsa või saanud muul moel metsaomanikuks, liituge metsaühinguga ja kasutage neid hüvesid,” sõnab ta.
Last modified: 1. juuli 2025
