Veerandsada aastat tagasi toimus Kullamaal esimene Eesti Metsaseltsi korraldatud seminar, kus metsamees ja pärandkultuuri uurimise algatamise eest elutööpreemia saanud Lembitu Twerdjanski (Tarang) jagas oma Rootsis omandatud teadmisi pärandkultuurist, rõhutades maaomaniku otsustusvabadust sellega ümberkäimiseks oma maal.
Mari Kartau
Metsandusajakirjanik
See põhimõte kehtib ka tänapäeval: omanik ise otsustab oma maal oleva pärandkultuuri üle, rõhutab RMK planeeringute spetsialist Jürgen Kusmin, kes ühtlasi haldab RMKs praegu ka pärandkultuuri andmebaasi. „Vastav kaardikiht on informatiivne abivahend, mitte kohustav register. Selle eesmärk on aidata maaomanikel teha oma maal toimetades mõistlikke otsuseid, et vältida teadmatusest tingitud hävitamist,“ ütleb ta.
Pärandkultuuri põhikriteeriumiks on see, et objekt on inimtekkeline, kasutusest väljas ja paikneb loodusmaastikus. See ei pruugi alati olla materiaalne – ka kohanimed, legendid ja lood annavad pärandkultuurile väärtuse. Olulised on ka legendid, näiteks olla president Konstantin Päts ostnud Raplamaal asundustalukoha puhtalt selleks, saada maaomanikuks, mis oli eelduseks kandideerimisel Vene riigiduumasse. See lugu lisab paigale väärtust.
Muinsuskaitseobjektidel on riiklik register, seadusandlus ja ametkond, mis tegeleb objektide kaitsega. Muinsuskaitse alla kuuluvad objektid on kas väga vanad, haruldased või kultuurilooliselt olulised. Pärandkultuur seevastu on rohkem seotud kogukondade ja koduloo tasandiga, olles osa kohalikust ajaloost ning identiteedist.
Pärandkultuuriobjektid metsas
Metsas leidub mitmesuguseid pärandkultuuriobjekte, alates talukohtadest ja kiviaedadest kuni metsateede, piirikivide ja vanade lubjaahjudeni. Pärandkultuuri seisukohalt on olulised ka näiteks kunagiste hoonete asukohad (kõrtsid, metsavahikohad, mõisaarhitektuur, koolimajad jne), mälestuskivid ja hauakohad, sõjalised objektid, vaigutuslangid ning muud inimtegevuse jäljed. Lääne-Eesti paemaadel on olnud levinud paemurrud ja lubjaahjud ning Lõuna-Eestis võib metsades kohata muinsuskaitse alla veel mittekuuluvaid kääpaid ehk matmiskohti.
Talukohad on metsa kasvanud eelkõige teise maailmasõja järel, kuid sageli on seal säilinud vundamendid, kaevud ning vanad õue- ja viljapuud. Piirikivid, mis võivad täita tänini oma algset otstarvet, annavad vihjeid mõisaaegsetest piiridest. Samuti võib metsades leiduda savi- ja turbaauke, mis viitavad varasemale tootmistegevusele.
Kuidas metsaomanik pärandkultuuri ära tunneb?
Pärandkultuuri märgid metsas võivad olla erinevad, kuid tavaliselt annab sellest aimu ebatavaline korrapära looduses: sirged jooned, kuhjatud kivid, vundamendijäänused või spetsiifiline puude kooslus. Kui metsa sees kasvab rühmana õunapuid või sireleid, viitab see kunagisele talukohale. Ka kiviaiad ja endised taluteed on kindlad pärandkultuuri tunnused.
Metsaomanik saab kontrollida Maa-ameti pärandkultuuri kaardirakendusest, kas tema maal asub mõni pärandkultuuriobjekt. Kõik objektid ei pruugi olla andmebaasis, sest andmeid täiendatakse jooksvalt. Kui maaomanik leiab midagi huvitavat ja tahab selle säilitamisele kaasa aidata, saab ta info edastada, kuid see on täiesti vabatahtlik.
Pärandkultuuri andmebaas piiranguid metsa majandamisel ei sea. See on loodud informeerimiseks ja teadlikkuse tõstmiseks. Maaomanikul on võimalus otsustada, kas ta soovib objekti andmebaasi lisada või sealt eemaldada. Jürgen Kusmin on olnud pärandkultuuri andmebaasi pidaja selle loomisest peale. „Aastail 2005–2012 sai kogu Eesti inventuuridega kaetud tänu RMK eestvedamisele ja Lembitu kursuseõe Vaike Pommeri tulemuslikule projektijuhtimisele,“ meenutab Kusmin. „Inventeeriti sõltumata kõlvikust ja maaomandist tollaste omavalitsuste kaupa, seda tegid üle 180 inventeerija.“
Andmebaasis on umbes 45 000 objekti, kuid see ei ole lõplik. Igal aastal lisandub uusi objekte, mida kaardistatakse vabatahtliku tööna. Neile, kes soovivad avastada metsas põnevamaid kohti kui ainult RMK rajatud matkarajad, pakub pärandkultuuri andmebaas võimalust näha looduses ka esivanemate jäetud jälgi ning neid pidi liikuda. Pärandkultuuri kaardikiht võib olla nagu geopeitus – objektid, mis on olnud sajandeid loodusesse „peidetud“, ootavad avastamist.
Oluline on mõista, et pärandkultuur ei ole piirang, vaid võimalus tundma õppida oma maad, austada esivanemate tööd ja hoida tähtsaid paiku ka tulevastele põlvedele. Metsaomaniku teadlik valik võimaldab säilitada pärandkultuuri nii, et see sulandub sujuvalt praeguste metsamajanduslike ja looduskaitseliste eesmärkidega.
Ka õunapuu väärib tähelepanu
2000ndate algul viidi Rapla-, Lääne-, Harju- ja Järvamaa metsades läbi pärandkultuuriobjektide inventuur. Järvamaal Ambla vallas vedas asja Ambla metsaühistu juhatuse esimees Toomas Lemming.
Tema vanavanaisa ostis 1880. aastal päriseks Uustalu talu, mis asub praeguses Roosna külas (varemalt Tammiku küla). Neile oma põlistalu maadele on Lemming rajanud esimesena Eestis Kesamaa ja Tammiku kultuurhoiuala, kuigi juriidiliselt sellist terminit Eestis veel ei eksisteeri.
See ala hõlmab mitmeid kogukonnale olulisi objekte, nagu Tammiku püha allikas ja oja ning küla 26 ühist linaleoauku. Uustalu maadel on veel muistne asulakoht, vana vesiveski koht, Väike ja Suur tamm (vesiveski tamm), mille järgi küla olevat saanud oma nime – Tammiku küla.
Talus on mitmeid nimelisi metsaosi ja pere- ehk hingepuud: koduõue võimas jalakas, vana taluõue eakas kask, kopli pihlakas, heinamaa tamm. „Vanasti oli ikka nii, et kui pereliikmed tulid oma sünnitallu käima, oli nende esimene käik hingepuude juurde,“ ütleb Lemming. Põlistalu teeb väga väärtuslikuks see, et paljudel kohtadel talus on teada oma lugu ja see suuline pärimus kantakse põlvest põlve edasi.
Lemming peab pärandkultuuri inventeerimist ning pärandkultuuriobjektide ja suulise kohapärimuse säilitamist väga oluliseks, võrreldes seda Jakob Hurda rahvaluule kogumise aktsiooniga.
Järvamaal on kirjeldatud ligi 1500 pärandkultuuriobjekti. Ambla valla metsades ja nende läheduses on Toomas Lemming jõudnud inventeerida veidi üle 300 esivanemate elu ja tegevusega seotud üksikobjekti või kompleksi.
Näiteks Roosna külast leidis Lemming Sepamäe talu aseme künka otsast teadaolevalt Eesti jämedaima kaheharulise õueõunapuu, mille ümbermõõt juurekaelast on 3 meetrit ja 52 sentimeetrit. „Täis elujõuline veel, alles hiljaaegu, heal õuna-aastal oli puualune paksult õunu täis,“ teab ta rääkida.
Lemmingul on ette näidata ka raielanke, kus on enne raietöid läbi mõeldud, kuidas pärandkultuuriobjekte säilitada ja tähistada, ning selle ka kasvava metsa raieõiguse müügi lepingusse kirja pannud.
Allikad:
Ka pärandkultuur vajab riigi kaitset. Toimetaja: Marika Rajamäe. Järva Teataja, 24. mai 2008
Metsamees Toomas Lemming parandab maailma. Viio Aitsam. Maaleht, 27.08.2009.
Last modified: 3. apr. 2025
