Aastal 2050 elas Eestimaal üks erakordne metsapärija nimega Juhan. Talle kuulus 25 hektarit metsa – mitte midagi erilist, lihtsalt tavaline Eesti mets, kus kasvasid männid, kuused ja mõni üksik kask, mis polnud veel kaitsealuseks kuulutatud.

Juhan mäletas aega, mil erametsaomanik võis oma metsaga teha midagi nii jaburat nagu majanduslikult mõistlikke otsuseid. Ta mäletas ka oma vanaisa jutte sellest, kuidas metsa müües sai osta traktori või lapsele korteri. Need olid muidugi vanad head metsiku kapitalismi ajad, kui inimesed uskusid, et omandiga kaasneb vabadus.

Aastal 2050 nägi Juhan oma metsa hoopis teistsugusena. Iga puu oli nummerdatud, selle kasvu jälgisid droonid ja metsa serval seisis viimane ametlik silt: „Raie eriloa taotlemiseks esitage kümme dokumenti ja tõendage, et mets ei ole koduks ohustatud samblikele“. Kui ta üritas midagi raiuda, pidi ta eelnevalt tellima mõjuanalüüsi kliimale, elurikkusele ja globaalsetele süsinikukvootidele. Juhan oli selle kõik kunagi poolikult läbi lugenud, aga umbes kolmanda peatüki juures vajus silm kinni.

Oli ka üks erand. Kui Juhan tahtis oma metsa hoopis riigile müüa, ei olnud vaja mitte midagi tõendada – piisav oli allkiri, et ta annab oma kinnisvara „rohevõrgu tugevdamiseks ja loodusväärtuste säilitamiseks“. Hinna üle ei olnud muidugi mõtet tingida, sest hinnapoliitika lähtus „kogukondlikest väärtustest“. Need väärtused tähendasid, et müües sai ta umbes sama palju, kui tema vanaisa sai 1950ndatel heinamaad müües – kui üldse midagi.

Juhan arutas naabritega, mida teha. Üks oli juba oma metsa müünud ja kolinud Hispaaniasse, teine lootis Euroopa Liidu toetuste peale, kolmas rääkis midagi seenekasvatuse ärist, kuid see tundus kahtlane, sest igasugune maapinna segamine nõudis kolme erineva ameti luba.

Siis saabus Juhani postkasti kiri. See algas sõnadega „Hea looduse hoidja!“. Juhan teadis juba eos, et see tähendab mingeid uusi piiranguid. Seekord oli seal kirjas, et tema mets on määratud „potentsiaalseks loodustsooniks“, mis tähendab, et ta võib küll metsa omada, aga selle kasutamine vajab „täiendavat ühiskondlikku kooskõlastust“. Juhan ohkas.

Kaugel ei olnud päev, mil erametsa omamine oli sama kasulik kui taskus olev auk.