Nii mõnigi kord ollakse üllatunud, kui saadakse teada, et meie üsna tavalise metsapuu – hariliku saare sugulased on nii sirel kui ka soojalembesed jasmiin ja õlipuu. Kuuluvad ju nad kõik õlipuuliste sugukonda.
Ivar Sibul
Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor
Kuid saare sugulasring on veelgi laiem, ulatudes ligi 30 perekonnani, kuhu kuulub kokku ligi 600 erinevat liiki puid, põõsaid, aga ka liaane. Selle suure sugukonna kõigist liikidest on kümnendik aga just erinevad saareliigid, kes on levinud peamiselt Põhja-Ameerika ja Aasia põhjapoolkera paras- ning subtroopilises vöötmes. Üksikud saareliigid kasvavad ka Euroopas ja Põhja-Aafrikas.
Saar on tamme noorem vend
Euroopa saartest on tuntuim harilik saar, kui meie ainus pärismaine saareliik, keda peetakse mitmel põhjusel hoopis meie rahvuspuu tamme nooremaks vennaks. Kuigi nad pole omavahel isegi mitte kaugelt sugulased, on neil siiski palju ühist. Esmalt on hariliku saare areaal suuresti kattuv hariliku tamme omaga ja mõlemad kasvavad meil oma leviku põhjapiiril.
Sarnaselt tammega armastab saar huumusrikast, eriti liivakas- või lubjakassavist mulda ja värsket savimaad, lisaks sobivad talle ka niiskemad ning märjemad kasvukohad. Seega näeb meil saare osalusega segapuistuid peamiselt viljakates salumetsades naadi ja sõnajala kasvukohatüübis (kkt), aga ka sooviku- (angervaksa ja tarna kkt) ja loometsade (lubikaloo kkt) koosseisus. Eriti hästi edeneb saar aga sellistes kasvukohtades kõrvuti kuusega, sest segus kuusega kujuneb saarel välja sirgem ja oksavabam tüvi kui ükskõik millise teise puuliigiga koos või üksinda puhtpuistus kasvades.
Kui areaali põhjapoolsemas osas seltsib harilik saar peamiselt kuuse, arukase, sanglepa ja haavaga, siis lõuna pool kasvab ta koos tammede, vahtrate, jalakate, pöökide, pärnade ja paplitega. Sageli kasvabki ta üksikult või grupiti segapuistute koosseisus, puhtpuistuid moodustab harva. Meil on saar levinud sarnaselt tammega peamiselt salu- ja lodumetsades Lääne-Eestis, eriti Saare- ja Muhumaal metsastunud puisniitudel. Saart näeb kasvamas ka liikuva põhjaveega jõelammidel (nn luha- ehk rabasaar). Vähem kohtab teda Põhja- ja Kagu-Eestis.
Kuidas saarepuud ära tunda?
Saart on lihtne ära tunda ja märgata kõigil aastaaegadel. Pungad on harilikul saarel sametiselt nõgimustad. See selge tunnus aitab teda hästi eristada ka võõrsaareliikidest, kelledest meil tuntuim ja sagedasem on Põhja-Ameerika idaosast pärit pensilvaania saar. Rohekashallide valkjate lõvedega pulkjalt sirgete või kaarjalt tõusvate võrsete tipul on suured laimunajad ja terava tipuga lehepungad. Saare külgpungad on väiksemad, ümarad ja võrsest eemalehoiduvad ning asuvad vastakuti või põikvastakuti pungade kohalt veidi lapikutel võrsetel.
Õisikud arenevad saarel külgpungadest ja tuultolmlevana õitseb saar enne lehtimist. Varapuhkevatel puudel toimub see aprilli lõpul või mai algul ning hiljapuhkevatel vormidel umbes mai keskel. Tihedalt paiknevad õied moodustavad jämedatel võrsetel punakaslillasid õisikuid. Ühed saarepuud kannavad ainult emasõisi, teised isasõisi, kolmandad aga on kahesuguliste õitega. Õitsemine algab üksikult kasvavatel puudel 15(20)-aastaselt, puistus pisut hiljem. Selgeks määramistunnuseks on ka saare omapärased viljad, mis on erinevatel saareliikidel veidi erinevad. Viljaks on saarel nahkja tiivaga varustatud pähklikesed, mis valmivad õitsemisaasta sügiseks. Viljad püsivad puul rippuvate pruunide kimpudena kogu talve ja varisevad kevadel.
Hariliku saare paaritusulgjad liitlehed koosnevad 7–15 jämesaagja servaga elliptilistest lehekestest. Saare lehed varisevad varakult, esimeste öökülmade järel roheliste või rohekaskollastena, juba septembri lõpus oktoobri algul. Harilik saar on meie puuliikidest üks hilisemaid lehtijaid. Varapuhkeva vormi lehepungad lähevad lahti umbes kolm nädalat hiljem kui arukasel ehk maikuu keskel. Hiljapuhkeva vormi lehepungad puhkevad aga mai lõpul või juuni algul, mis on enam-vähem samaaegne hiljapuhkeva hariliku tamme õie- ja lehepungade puhkemisega. Sarnaselt varapuhkeva tammega hävivad saare kui külmahella puuliigi varapuhkenud lehed sageli kevadiste hiliskülmade tõttu.
Saare võra on piklikmunajas, vanematel puudel ümar. Tüvi on sirge, väikese koondega ja puistus kasvades ka hästi laasuv. Noorte puude tüvi on rohekashall ja sile. Lubjasaartel on see ehk veidi heledama tooniga kui niiskemates kasvukohtades kasvavatel luhasaartel. Alates 40. eluaastast hakkab saaretüvi korbastuma ning vanematel puudel katab tüve tumehallikas peenrõmeline korp.
Saare arvukuse vähenemise põhjusi on mitmeid
Sarnaselt tammikutega moodustavad saareenamusega puistud Eesti riigimetsadest 0,2% ja erametsadest 0,3% (2021). Kui saarikute pindala järkjärguline kahanemine viimastel sajanditel oli tingitud peamiselt karjatamisest, heinaniitmisest ja aletamisest, siis poolsajanditagune saare osakaalu hetkeline tõus, peamiselt puisniitude metsastumise näol, on sumbunud ja asendunud saare osatähtsuse kadumisega meie puistute koosseisust põhiliselt just saaresurma kiire ning pidurdumatu leviku tagajärjel.
Üldisemaks saarikute vähesuse peapõhjuseks on aga hoopis valguslembese saare suur nõudlikkus mullaviljakuse suhtes, samuti kasvuiseärasustest tingitud omadus sirguda segapuistuis koos pehmelehtpuudega, kelle suurem kasvukiirus ning väiksem nõudlikkus valguse ja ruumi suhtes põhjustab vananedes saare jäämise rõhutud kaaspuuliigiks.
Saare uuenemisele ja arengule saab inimene õla alla panna
Sarnaselt tammega uueneb saar hästi seemnest, mistõttu võib vanade puude läheduses näha hulgaliselt kiirekasvulisi saare tõusmeid. Paraku hukkuvad need tiheda alusmetsa all valguse puuduse ning rohttaimede konkurentsi tõttu. Kuigi saar on noores eas varjutaluv, siis koos vanusega suureneb ka tema valgusnõudlikkus. Seepärast tuleb metsa, mille alla on tekkinud saare järelkasv, järk-järgult hõredamaks raiuda.
Kuna harilik saar on sarnaselt hariliku tammega hiliskülmahell, on vajalik noortele puukestele pakkuda turvet, mistõttu on mõistlik teda kultiveerida segus teiste puuliikidega või istutada lehtpuu-uuendusse raiutud koridoridesse. Saarele sobilikele lageraielankidele tuleks saar istutada aga alles siis, kui seal kasvab juba külma ja ulukite eest noori saaretaimi kaitsev lehtpuuvõsa. Saarikute osatähtsuse suurendamiseks peaks tõsisemalt ette võtma istutusmaterjali tootmise, kasutades selleks haiguskindlaid kloone. Märgadel muldadel uueneb saar pärast raiumist ka kännuvõsust, kuid sellised puud jäävad tavaliselt madalaks ja on lühiealised. Tänu hästi arenenud juurestikule on saared tormi- ja põuakindlad. Samas ei talu harilik saar kuiva tihenenud mulda ega õhusaastet, mistõttu pole ta sobiv linnahaljastuses. Lisaks kurnab tema tugev juurestik läheduses kasvavaid puid ja põõsaid.
Saarepuu kaaslased, sõbrad ja vaenlased
Harilik saar on oluline kasvu- ja varjupaigapakkuja liigirohkele metsaelustikule, toetades ökoloogilist elurikkust mitmel moel, olgu selleks siis tüve- ja oksaõõnsustes pesitsuskoha leidnud linnud või imetajad, vanade puude tüve alaosal leiduvad sambla- ja samblikuliigid või puu eri osadel elunevad selgrootud. Lisaks mängib harilik saar olulist rolli rikkaliku metsakõdu tootjana ning mullaviljakuse ja -elustiku hoidja ning tõstjana.
Kuid saarel on ka mitmeid surmavaenlasi. Parkides kasvavaid vanemaid saari kahjustab tihti südamemädanikku põhjustav harilik soomustorik. Noorte puude võrseid ja koort himustavad mitmed sõralised (põder, hirv, metskits). Koorevigastustega nooremate puude peamine kahjustaja on aga saarevähk.
Ohtlikum saarepuude haigus on aga Aasiast pärit agressiivne saaresurm, kes on viimastel aastakümnetel Euroopas laialdaselt laastamistööd teinud ning toonud sellega kaasa ulatusliku saarepuude suremuse. Putukatest ründab saarenoorendikke saare-kilptäi. Üsna sage ja tavaline saarepuude kahjur on ka väike-saareürask, kes asustab haigeid ja alles kuivanud puid. Vähem kohatav on suur-saareürask, kes teeb oma haude surevatele, haigetele või väga vanadele puudele, eelistades just puu paksukoorelist tüveosa. Aeg-ajalt võib saartel näha valge keha ja tiibadega leopardimustrilist liblikat – oksa- ehk saaremailast, kelle sõrmepikkused kollakad tumedatäpilised röövikud kaevandavad võrsetes ja peenemates okstes. Mõnikord võib saarte lehtedel tegutsemas kohata veel väikest hallikasmusta saarekärsakat, kelle vastsed ja valmikud mulgustavad lehti. Saarelehtedest toituvad ka Ida-Aasiast pärit ohtliku smaragdrohelise värvusega saare-salehundlase valmikud, kelle vastsete tegevus tüvekoore all kutsub esile puu kiire hukkumise. See suurt kahju tekitav invasiivne putukaliik on juba jõudnud hirmutavalt lähedale meie idapiirile, kuid pole õnneks veel Euroopa Liidu riikidesse tunginud.
Hinnaline saarepuit
Lisaks paljudele ökoloogilistele väärtustele annab saarepuu ka hinnalist puitu. Saare ilusa tekstuuriga puit on oma toimelt ja tiheduselt sarnane tammepuiduga – see on sitke, tihe, kõva, kulumiskindel ning talub löökkoormust. Kuid võrreldes tammepuiduga on ta rabedam, kuid samas hästi lõhestatav ja painutatav, mistõttu valmistatigi varem elastsest ja tugevast saarepuidust hobuseriistu, eelkõige lookasid ja reejalaseid ning ratta- ja reekodaraid, lisaks rehapulki, rääkimata haamri- ja kirvevartest. Tänapäeval on kulumiskindel, kõva ja dekoratiivne saarepuit leidnud rohket kasutust spooni ja planguna mööblitööstuses, hinnaline puit sobib ka parketiks ja treppideks, samuti siseviimistluseks ning muusikariistade ja spordivahendite tootmiseks.
Last modified: 21. märts 2025
