Meie metsad on sügiseti rikkalikud ja ilusa ilmaga seenelistest-marjulistest pungil. Tegelikult leiab loodusest toidulauale maitseid aasta ringi.
Anniki Leppik
Sinu Metsa toimetaja
Tänavune jääb paljudele kindlasti meelde kui rikkalik seeneaasta ning mustikate ja pohlade vähesuse üle ei saa samuti kurta. Läänemaal elava taimetarga Maret Allika sõnul sõltub see, milliseid loodusande parasjagu korjata saab, aastaaja kõrval ka aastast ning ilmastikust. Teadja leiab midagi toidulauale loomulikult igal ajal.
Sügis on marjade aeg
„Hooajalisuse seisukohast on sügis kindlasti marjade aeg. Tänavu on superhea pihlaka-aasta,“ rõõmustab Allikas. Kui tihti soovitatakse pihlakaid korjata pärast esimesi öökülmasid, sest siis muutub nende maitse magusaks, siis taimetark varub neid juba suve lõpus ja pistab samal eesmärgil sügavkülma. Pärast saab neist moos, tee või pihlakanaps.
Männimetsaalused ja rabaservad kattuvad sügiseti punase pohlavaibaga ning see C-vitamiinist pungil ja rahvameditsiinis kõrgelt hinnatud mari võiks naise sõnul samuti jõuda toidulauale sagedamini kui vaid jõulude ajal. Pohlad säilivad hästi ja sobivad suurepäraselt nii küpsetistesse kui smuutidesse.
Tegelikult tasub nii mustikate kui pohlade puhul lisaks marjadele väärtustada ka taimi endid. Mõlemad on igihaljad ehk aasta ringi rohelised ja väärt teetaimed. Pohlavartest keedetud tee on maitselt mõrkjam, kuid sobib taimetarga sõnul suurepäraselt kevadiseks joogiks, turgutades keha pikast talveunest üles ja aidates kevadväsimuse vastu. Talvel pole aga midagi mõnusamat kui teha õues üks pikk matk, otsida lumevaiba alt üles mustikavarred ja keeta neist sealsamas looduses lõkke peal soojendav tee. „Varred võiksid umbes pool tundi tulel vaikselt haududa. Selle ajaga tuleb esile mustika ilus sügavlillakas värv ja maitse on ülimõnus,“ kinnitab Allikas.
Kevadine rohelise ootus
Sügisel korjab taimetark marjade kõrval usinalt ka erinevaid juurikaid: nõgese-, takja-, palderjani- ja võilillejuuri, sest neist saab teha tinktuure. Võilillejuure kohvist on vast kuulnud needki, kes muidu taimeteadusega sina peal ei ole.
Tema enda lemmikaastaaeg on aga hoopis kevad, kui pärast pikka pimedat aega poeb iga päevaga aina enam hinge ootusärevus valguse ja tärkava looduse järele. „Kui siis lume alt natukene sopa seest hakkavad tulema esimesed rohelised libled, on see nagu ilmaime,“ räägib Allikas.
Metsast tipprestoranidesse
Allikas käib metsas iga päev ja korraldab loodusretki ka teistele, kes soovivad taimede maailmast rohkem teada saada. „Metsapoole maitsete“ ühe autorina on ta aidanud taime- ja toidutarkuse ka raamatukaante vahele talletada. Ta ütleb, et keskmise eestlase teadmised on väga head ning põhitõde selge: korjata ja tarbida tohib vaid seda, mida tunned.
Allikas meenutab, et kaheksakümnendatel, mil tema sündis, tegelesid kõik korilusega ning need teadmised on edasi kandunud. Ajastu vahe on aga hästi tuntav, sest tol ajal oli fookus toidu hankimisel, mitte niivõrd maitseküllusel.
Nüüd jõuavad metsade metsikud maitsed üha enam restoranimenüüsse ning ka Allikas teeb koostööd mitme tippkokaga, kelle tarbeks taimi korjab. „Mõtle, katsetad kodus ja siis lähed restorani ja saad näha, mida veel on võimalik sellest toorainest teha, kui on fantaasiat ja oskusi. Ägedal ajal elame!“ leiab ta.
Minge lihtsalt metsa!
Küll aga tundub naisele, et me oleme eluga looduse keskel nii harjunud, et hästi ei tajugi, kui suur luksus on võimalus igal hetkel linnakärast eemale akusid laadima minna. Korilusvõimalused on sellele toredaks täienduseks. „Ma elan Haapsalus, minu tiirud on peamiselt kodu lähedal ja kaugemale sõidan siis, kui on spetsiaalselt mingit taime vaja,“ arutleb ta. „Minge lihtsalt metsa – selleks ei pea ekstra valmistuma või taimetark olema. Kosutuse saad juba sellest, kui teed värskes õhus tiiru, hingad männimetsa kopse avardavat õhku, ja kui siis leiad mõned peotäied pohli või mustikaid, on see lihtsalt boonuseks.“ Baastoitu nii ei saa, aga elule lisaväärtust ning toidulauale värskeid ja põnevaid maitseid küll.
Maret soovitab: mustikavarre tee
Igihaljaid harulisi varsi saab korjata aasta ringi. Varsi ma kunagi eraldi ei varu. Tekstuurilt tugevad, vajavad nad potis hautamist.
Tee nii:
- Korja paar mustikaoksa, tükelda väiksemaks, aseta veega potti (paari oksa kohta võiks vett olla 300–400 ml).
- Lase vesi koos okstega keema, keera tuli alt ära ja jäta 20–30 minutiks kaane alla hauduma.
- Nähtavale tuleb ilus sügavpunane värvus ning maitse on mustikale omaselt hapukas ja marjane.
Kevadel proovi kindlasti ka helerohelise mustika noori lehti ja õisi. Maitse on kergelt hapukasmagus. Võid neid toitudele ja jookidele kaunistuseks lisada.
Last modified: 21. okt. 2024
