Üldine arvamus on, et mida suurem ja võimsam, seda tugevam. Kuid ka kõige vägevamatel on vastalisi. Kõigist puuliikidest on ehk tamm üks vastupidavamaid ja pikaealisemaid, kuid ka temal on mitmeid vaenlasi, kes tema elujõudu vähendavad ning tervist ohustavad.
Ivar Sibul
Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia kaasprofessor
Kuigi meie harilik tamm on metsapuuna pikaealine ning asulahaljastuses ka üks vastupidavamaid puid, on ülemaailmse Punase Raamatu andmetel tamme suurest ja liigirikkast perekonnast umbes kolmandik maailma tammeliikidest väljasuremisohus. Peamised tammeliikide hääbumise põhjused on kliimamuutused ja invasiivsed kahjurid, aga ka suurenevast inimmõjust tingitud sobivate kasvukohtade kahanemine. Üle maailma ohustavad tammemetsi ka ulatuslikud raied, raadamine, samuti üha intensiivistuv loomakasvatus jmt otsesed või kaudsed tegurid.
Lehe- ja pungade kahjurid
Oma tugevusest sõltumata on tammed, sh meie rahvuspuu – harilik tamm – kahjurite ja haiguste suhtes üsna vastuvõtlikud. Suve teisel poolel võib tammelehtede alaküljel märgata kahvaturohelisi kuni punakaskollaseid marjataolisi pahkasid. Nende tekitajaks on tamme-pahkvaablane (Cynips quercusfolii) ja teised pahklaste (Cynipidae) sugukonda kuuluvad umbes 2–5 mm suurused kiletiivalised putukad. Ühel tammelehel võib olla kuni kümmekond pahka ja niisuguseid lehti võib olla rohkesti, aga puule nad erilist kahju ei tee. Mõned pahklased (Andricus foecundatrix, Biorhiza pallida) teevad kurja ka tammepungadele.
Eestis on leitud tammelehtedes ka tamme-kaevandvaablase (Profenusa pygmaea) kahjustusi. Selle putuka vastsed toituvad tammelehtede parenhüümis, pealmise ja alumise epidermi vahel, tekitades seal õõnsaid käike – kaevandeid, mis on esialgu poolläbipaistvad ning peagi pruunistuvad. Juhul kui kahjureid on lehes mitmeid, võivad nende kaevandid liituda ning puu võib kaotada suurema osa oma fotosünteesiks vajalikust lehepinnast. Ulatuslik kahjustus viib aga lehtede kuivamise ning enneaegse varisemiseni. Kahjustus aeglustab puu kasvu ja harvadel juhtudel võib see põhjustada ka puu surma.
Tammelehti himustavad teisedki putukad, sh mitmed põrnikalased: maipõrnikad (Melolontha sp.), juunipõrnikas (Amphimallon solstitiale) jt ning liblikad – hele-villkäpp (Calliteara pudibunda), tammemähkur (Tortrix viridana), külmavaksikud (Operophtera sp.). Ka Eestis juba kanda kinnitanud invasiivsetest liblikaliikidest on eriti ablas tammelehtede järele käsnalainelane (Lymantria dispar). Eestis on mõnel korral kohatud ka tamme-lehevaablast (Periclista lineolata), kelle maiad ebaröövikud himustavad mõneaastaste tammede lehti.
Kõiki neid lehtedest ja pungadest toituvaid putukaliike iseloomustab see, et hulgiesinemise korral söövad nad puud peaaegu raagu ning nende rüüsted kipuvad korduma. Lehekahjurite arvukust saab vähendada ja neid kontrolli all hoida kahjurite looduslikele vaenlastele (putuktoidulised linnud (linavästrik jt), parasitoidid ja röövtoidulised lülijalgsed) sobivate elu- ja pesitsuspaikade loomisega.
Kurjad uustulnukad
Õnneks pole seni Eestist veel leitud Põhja-Ameerikast pärit tammelehtedel toituvat tamme-võrklutikat (Corythucha arcuata), kes leiti esmakordselt Euroopast 2000. aastal Põhja-Itaaliast. See omapärase kehakujuga putukas on levinud juba enam kui 20 Euroopa riigis, lisaks on ta kanda kinnitanud suurtel aladel Ukrainas ja Lõuna-Venemaal. Selle invasiivse kahjuri tõrje väljavaated on halvad ning prognooside kohaselt on tema levik üle Euroopa vältimatu.
Kõigi putukkahjurite rünnakud võivad põhjustada tammepuude tervisliku seisundi olulist halvenemist, sealhulgas kasvu pidurdumist, lehestiku kaotust ja suurenenud vastuvõtlikkust haigustele.
Seenpatogeenid
Juulis-augustis lööbib tammelehtedel jahukaste. See seenhaigus ilmutab end kirmena üksikute valkjate täpikestena, hiljem levib üle kogu nakatunud pinna. Tugevama nakkuse korral võib kirme esineda ka lehe alumisel küljel, võrsetel ja viljadel. Kirme ehk jahukaste seeneeoste moodustumist soodustavad eelkõige soojus ja kuivus, taime koed on siis nõrgad, mistõttu haigusetekitajal (Microsphaera alphitoides) on kerge teda rünnata.
Soodustavalt mõjuvad ka järsud ööpäevased temperatuurimuutused: kuumad päevad ja külmad ööd ning põud ja kuumalained, aga ka niiske ja jahe ilm. Jahukaste vähendab lehtede fotosünteesivõimet ning nõrgestab lehti ja põhjustab nende varasemat varisemist. Kahjustatud lehed ei arene normaalsuuruseni ning sageli muutub nende kuju. Noored võrsed aga jäävad nõrgaks ja võivad talvepakases hukkuda. Ohtlikumaks tammeliike ohustavaks haiguseks on aga tamme-äkksurm (Phytophthora ramorum). Tegu on seenhaigusega, mis kahjustab lisaks tammedele paljusid teisi puittaimi nii Ameerikas kui ka Euroopas. Teise ohtliku ja invasiivse seenhaiguse Ceratocystis fagacearum jõudmist Euroopasse kardetakse eriti. See on trahheomükoos, mis põhjustab tamme närbumistõbe ja puude kiiret kuivamist ning on USA kesk- ja idaosas tammede kõige ohtlikum haigus.
Keskkonnatingimustest tulenevad ohud
Meie tingimustes kahjustavad tammesid kevadised hiliskülmad, mistõttu avatud kasvukohas noored tammed põõsastuvad. Talviste järskude temperatuurikõikumiste tagajärjel tekivad aga piki tammetüve kulgevad külmalõhed, mis aitavad seenpatogeenidel tüvesse pääseda. Seetõttu näeb tamme elusate puude tüvedel vääveltorikut ehk väävlikut (Laetiporus sulphureus), harvem aga maksakut ehk rusukit (Fistulina hepatica). Tammede tervise halvenedes ehk stressiseisundis puid ründab ka külmaseen (Armillaria sp.), kes on üks ohtlikumaid juuremädanike tekitajaid metsapuudel. Seen levib õhu kaudu eostega või risomorfide abil mullas. Kasvab kändudes ja mulda jäänud vana puu juurtes ning võib seetõttu nakatada samasse kohta istutatud noori puid. Tuntum tammepuidu lagundaja on aga surnud tammetüvedel esinev tammekakk (Daedalea quercina). Lisaks esineb tammedel rohkesti veel teisigi seeneliike, kelle mõju puudele on hoopis positiivne ja nende kasvu toetav.
Ohtlikud ka sõralised
Noortele tammepuudele on ohuks tüvekoort kahjustavad põdrad ja hirved ning metskitsed, kes kärbivad võrseid, pidurdades puude kasvu.
Kahjustuste ennetamine
Tammekahjustuste ennetamiseks ning puude hea tervisliku seisundi säilitamiseks aias või haljasalal vali puule sobilik kasvukoht. Põuast tingitud stressi vältimiseks kasta puid regulaarselt. Jäta puude vahele piisavalt ruumi, et tagada hea õhuliikumine puuvõrade vahel. Kõrge õhuniiskus võrades või võrade vahel võib kaasa aidata kahjurite ja haiguste levikule.
Kasuta sobivaid väetisi, et tagada puu kasvuks vajalikud toitained. Eemalda kõik kahjustatud või haiged oksad ja lehed, et vältida patogeenide ja kahjurite levikut. Väldi juurte ja tüvekoore vigastusi ning liigset või valel ajal ja valesti tehtud võraokste lõikamist, mis võib puud nõrgestada ja muuta selle kahjuritele ning seennakkustele vastuvõtlikuks.
Väldi üheliigiliste puude kontsentreerumist väikesele või piiratud alale ehk istuta tammesid koos teiste puuliikidega, vähendades nii monokultuurist tingitud riski, mis võib põhjustada kahjurite massilist levikut. Märka võimalikke kahjustusi, kontrollides regulaarselt puude lehtede, okste ja tüvede seisukorda.
Varajane kahjustuse avastamine võimaldab teha õigeaegset tõrjet. Kahjustuse avastamisel konsulteeri spetsialistiga. Soodusta aias või haljasalal biomitmekesisust. Loo elu-, varje- ja pesitsuspaiku kahjurite looduslikele vaenlastele (linnud, parasitoidid ja röövtoidulised putukad).
Last modified: 4. okt. 2024