Mul on olnud võimalus paaril aastal Metsamajandajate konkursi hindamiskomisjoniga kandidaatidel kulas käia ja need kohtumised on alati kujunenud vaga põnevaks. Ehkki kõigi omanike suhe metsaga on erinev ja eriline, jäävad eriti hästi meelde need lood, mida kannab perekonna vaim ja põlvkondade ülesus. Tihti on metsaomand saadud vanematelt päranduseks, seda majandatakse koos terve perega ja nii, et tulevikus saaksid sellest osa lapsedki.

Tänavused osalejad pole selles osas mingi erand ja tore oli kogu pere metsapäeval naha, et ka oma tunnustust tuldi vastu võtma käsikäes abikaasa ja (laste)lastega. Kui lugeda nende kümne metsaomaniku lugusid, paistab nende kõigi puhul silma üks ühine joon – armastus looduse vastu.

Mitmed neist – näiteks tänavune võitja Meelis Reinart ja kolmanda koha pälvinud Endel Tamm – teevad metsatöid peamiselt ise ja käsitsi. Pärnumaal toimetav Kaupo Puust järgib põhimotet, et kui metsast võtad, paned ka tagasi. Jõgevamaa metsaomanikud Laine ja Matti Paavo on võtnud südameasjaks säilitada ja taastada oma talukoha pärandkultuuri. Sangaste metsaomaniku Sander Elveti maadel peetakse juba mitmendat põlvkonda kevadist linnurahu. Servapeal OU on pärandniitude taastamise projekti raames võtnud ette suure too aruniidu taastamisel.

Metsa erinevatest väärtustest räägib ka seekordne kaanelugu Hiiumaa metsaomaniku Rein Jürimaega. Rein võtab oma metsadest täpselt nii palju puitu, kui enda ja oma palkmajaehitusettevõtte jaoks vaja, rakendades püsimetsanduse võtteid.

Ometi kumab mitme omaniku kommentaaridest läbi mõru noot selle kohta, kuidas looduskaitselistel eesmärkidel on nende maale piiranguid seatud. Mitte et neil oleks midagi looduse hoidmise vastu – seda tehakse vabatahtlikult niikuinii. Nörritab pigem tunne, et riik omanikku ei usalda ja piirangud sunnivad tihti tema seljataga, mitte temaga koostöös. Üha enam räägitakse vabatahtliku loodushoiu õigusraamistiku loomisest, et maaomanike endi initsiatiiv saaks tunnustatud. Loodan, et see plaan ei jaa õhku rippuma ja saab peagi konkreetsema kuju.

Metsaomanike mitmekesisus pole oluline ainult loodusele, vaid iseseisvale riigile tervikuna. Mõni aeg tagasi Ukraina sõja puhkemise järel ütles üks metsaomanik ilmekalt, et anonüümsed fondid ei tule meid kaitsma, kui meil seda päriselt vaja on. Hoiame siis omasid.