Eestlased on ennast ikka pidanud seenerahvaks – ega sügist ilma seenekorjamiseta naljalt ette ei kujuta. Nii pole ime, et seeneajal sagenevad nn seenespionaaži katsed ja mõni tassib omale suure hasardiga koju vannitäite kaupa seeni, mis lähemal uurimisel osutuvad mürgisteks või ussitanuteks. Kuidas seeneajal mitte aru kaotada?
Kristina Traks
Loodusretkejuht
Üldiselt kipub metsas kehtima kõnekäänd, et ei ole midagi hirmsamat kui „oma“ seenekohas kohatud võõras seeneline. Eestlane naljalt oma seenekohti ei reeda ja nii mõnigi kord võib saladus seenelisega lausa hauda minna. Sellepärast ongi väga halb avastada, et „sinu“ seenekoht on juba tühjaks korjatud. Meie peres on selle ennetamiseks hea süsteem – kuna teada on, et nädalavahetusel saabub metsadesse linnarahvas, lähevad kohalikud külamehed seenele reedel. Seega on meie seenekorjamise aeg neljapäeval. Esmaspäevast kolmapäevani aga seened kasvavad.
Mõni seeneseltskond üritab läbi viia seenekohtade spionaaži niimoodi, et pargib oma auto sulle külje alla, justkui poleks metsas ruumi. See on üsna lühinägelik viis, sest autode otsimise asemel oleks parem natuke ringi vaadata ja püüda aru saada, kas selles metsas võib seeni olla.
Auto parkimisega on üldse nii, et katsu seda tehes teiste inimestega arvestada. Ei ole vaja oma autot ilma luba küsimata taluõue või selle sissesõiduteele parkida. Kui pelgad, et keegi sinu metsas olles autosse sisse murrab ja tõesti pead vajalikuks jätta auto mõne talu hoovi, siis küsi pererahvalt luba. Vaevalt et keegi seda keelaks.
Mõistagi pole viisakas seenele minna otse majapidamise taha metsa, vaid hoida ikka natuke distantsi. Ära luba ka oma koeral kuskil taluhoovis hulkuda, lillede peale jalga tõsta, taluloomi ehmatada või kohalike koertega tüli norida.
Veel mõndagi elementaarset seenekoha valikust – ära korja seeni suurte teede ligidusest, linnapargist või -aiast. Minu lapsepõlv möödus Tallinnas Nõmmel Tuberkuloositõrje Dispanseri läheduses ja selle haigla parkmets oli alati sügisel seenelisi täis. Räägiti, kuidas tädikesed müüvad neid seeni Nõmme turul… Hiljuti ilmus ühte seenegruppi uhke postitus kuuseriisikalademetest, mis korjatud surnuaialt. Ega seegi pole kombekas, sest üldiselt ei võeta surnuaialt midagi kaasa, isegi mitte seeni.
Millal on seeneaeg?
Enamiku inimeste jaoks algab seenehooaeg kukeseente ilmumisega kuskil peale jaanipäeva. Siis tasub üle vaadata õhema samblakihiga metsad, suve edenes aga kasvavad kukeseened peaaegu igal pool – neid võib leida kuuskede alt, segametsast, kuivast männikust, kilpjalgade ja piibelehtede vahelt. Need seenekohad on püsivad – kui metsa lähikonnas maha ei võeta, kasvavad kukekad aastaid sama koha peal.
Seente leidmiseks ei piisa vaid õige metsa avastamisest, natuke peaks aru saama ka ilmastikust. Kui nädalate viisi pole tilkagi vihma sadanud, siis ei ole mõtet kuivusest krõbisevasse männikusse aega raiskama minna. Tänapäeval on ilmast arusaamine muidugi muutunud äärmiselt lihtsaks – tarvitseb vaid avada Facebooki seenegrupp ja kui see on täis pilte seenelaadungitest, siis ongi aeg seenele minna.
Seened armastavad vihma ja soojust, kuid mitte liigset leitsakut. Kui ilm on sobilik, siis seened sõna otseses mõttes kargavad pinnasest välja – kulub mõni päev ja metsaalune võib neid täis olla, ning veel mõni päev ja kõik on juba lootusetult vanad. Kasvamise kiirusrekord näib kuuluvat suurele sirmikule – paari päevaga nullist suureks vihmavarjuks ja juba järgmisel päeval ongi ta liiga vana.
Kuidas korjata?
Metsas on arusaadav, kui sambla pöörab pahupidi toitu otsiv seakari. Kui inimene seda teeb (vist loodab niimoodi väga palju seeni leida), siis see ei ole tegelikult okei. Seentesse võiks suhtuda vastutustundlikult ja jätkusuutlikult – kui mingi seenekoha sea moodi ära äestad, siis kulub tükk aega, enne kui seal jälle seened kasvama hakkavad.
Päris kurb pilt on, kui mõni seeneline arvab oma kohuseks olevat suured vanad seened puruks peksta. Seda ei ole vaja teha – las see vana seen parem seisab oma kohal edasi ja levitab eoseid. Samuti ei ole vaja ära tallata ja lõhkuda mürgiseeni ega neid seeni, mida sa ei tunne. Eesti looduses kasvab hulgaliselt ka looduskaitsealuseid seeni, mille korjamine ja lõhkumine on lausa seadusega keelatud.
Ära korja tundmatuid seeni, päriselt ka. Seda tõde taotakse inimestele pidevalt pähe, aga ikkagi tassitakse koju kilekoti-, ämbri- või korvitäite viisi tundmatuid seeni. Parimal juhul läheb seenemääramiseks kohe koju jõudes, halvemal juhul aga alles siis, kui tundmatud seened on juba pannil või purgis. Või jäävadki määramata ja jõuavad jõululauale. Mürgistusteabekeskuse andmeil tuleb igal talvel ette seenemürgitusi, mille põhjuseks suvaliste seente korjamine, nende purki toppimine ja jõululauale panemine või koguni kinkimine.
Võta ainult seda, mida tunned
Suurem osa Eesti looduses leiduvaid seeni ei ole söödavad või on lausa mürgised. Seenegruppide arutelusid jälgides jääb mulje, et inimesed on näljas – isu on igasuguste seente järele ja tihti piisab vaid sellest, et seen näeb välja ja lõhnab seene moodi. Aga lõhna järgi ei saa seene söödavuse üle otsustada, sest paljud mürgised seened lõhnavad vägagi meeldivalt ja näevad ka uhked välja.
Üks tegelane, kes tegelikult isegi uhke välja ei näe, kuid tõmbab inimesi nüri järjekindlusega, on tavavahelik. Sügise saabumisest annavad märku netti ilmuvad tavavahelike pildid. Sageli tassitakse seda seent koju suurtes kogustes, sest nad kasvavad mitmekesi koos ja on ahvatlevalt suured. Korv saab ruttu täis ja täis seenekorvi pilt on ju uhke.
Tavavahelik aga ei kõlba tänapäevaste teadmiste kohaselt süüa ja siin ei maksa uskuda vanemaid inimesi, kel on järjekindlalt rääkida lugusid tavavahelike söömisest (ja sellest, kuidas midagi ju ei juhtunud). Korrapealt ei juhtugi, sest tavavaheliku mürk koguneb organismi ja teeb oma lammutustööd pika aja jooksul. Tervisehädad võivad ilmneda, aga inimene ei seosta neid ammu söödud seentega.
Ei ole mõtet korjata ka liiga vanu seeni. Kirgliku seenekorilasena tean küll, milline hasart võib tabada puravike keskel – tahaks ju nad kõik hoolimata suurusest kaasa krabada. Aga taltsuta end – suuri, juba pehmeks muutunud puravikke ei ole mõtet koju tassida – nad on ussitanud ja nende maitseomadused ei ole ligilähedasedki noortele seenemikkudele.
Laienda oma seeneteadmisi!
Seenemaailm ei piirdu ainult sügisel metsa ilmuvate kübaratega. Seened kasvavad aasta ringi ja tegelikult saab isegi südatalvel söögiseeni korjata. Maitsvad ja eksootilise välimusega puidu-sametkõrgesed ilmuvad pehkinud pajutüvedele kuskil novembris ja neid võib leida sõna otseses mõttes lume alt.
Või hoopis kevadseente huvitav maailm – kevadkogritsat pelgavad paljud, sest teda peab korralikult kupatama, aga minule on see igakevadine maiuspala. Kogritsate ilmumine ütleb üheselt – kevad on nüüd käes! Kogritsajaht on ka selles mõttes tore, et ei ole põhjust kurta mahavõetud seenemetsa üle, sest nende lemmikumaid kasvukohti on liivaste männilankide istutusvaod.
Seeni tasub tundma õppida, sest see maailm on tõesti suur, lai ja väga kirju. Seenehuviliste suureks rõõmuks ilmus just äsja mükoloog Vello Liivi raamat „1200 Eesti seent“. Jõudu kõigile seenehuvilistele selle põneva maailma avastamisel!
1200 Eesti Seent
Mükoloog Vello Liiv on sellesse entsüklopeedilisse piltmäärajasse kokku kogunud aastakümnete jooksul Eesti eri paikades tehtud fotod. Raamatust leiab üle 1200 seeneliigi, mida võib metsas leida. Rohkete fotodega käsiraamat tutvustab nii algajale kui edasijõudnud seenehuvilisele kõikvõimalikke Eesti metsades leiduvaid seeneliike. Kiire ülevaate saamiseks on esipaberil välja toodud olulisemad söögiseened ja ohtlikud mürkseened.