„Enamik halvustajatest isegi ei tea, mida üks või teine metsanduslik termin tähendab. Aga seda „teavad“ enda arvates väga hästi, mis metsas kõik halvasti on,” ütleb Sok. „Kui kõik oleks nii halvasti, siis miks ikka veel on meil nii palju loodusväärtusi võimalik majandavatest metsadest leida? Ja nüüd soovitakse lausa 30% metsadest panna kaitse alla, justkui see tagaks elurikkuste säilimise ja mujal väärtused puuduksid.”

Tema sõnul on sõnavõtjad läinud isegi nii kaugele, et võrdlevad lageraiet metsa hävitamisega. „Neile tahaksin öelda, et võtke lahti metsaseadus ja lugege, mis see lageraie on. Lühidalt selgitades on tegu igati normaalse ja seadusliku tegevusega metsas – nimelt vana küpsenud metsa uuendamisega. Vana mets võetakse maha, sest puitu on ühiskonnas pidevalt vaja ning pannakse uus mets kasvama. Igas vanuses metsas on omad väärtused ja kõiki töid tehakse heaperemehelikult. Miski ei kao ega hävi seetõttu igaveseks. Mõelge sellele, et kuusemets on kasvanud näiteks 80 aastat ning kui mets maha raiutakse, hakkab seal kasvama vaarikas. Aga kust sai see vaarikas sinna langile? Kas see polegi väärtus, et vaarikas pole 80 aasta jooksul hävinenud? Kuidagi ei saa öelda, et lageraie puhul on tegu metsa hävitamisega, sest lageraie lankidele kasvab või kasvatatakse alati uus mets.”

Lageraie keelamine ei peata puude suremist

Küll saab metsa hävitamist kogeda Soka sõnul looduskaitse puhul, sest ükski lageraie keelamine ei peata puude vananemist ja loomulikku suremist. „Metsa hävinemist näeb kõikidel kaitsealadel ja viimasel ajal eriti seoses üraskilevikuga. Üraskikahju puhul öeldakse tihti, et tuleb asemele uus mets, aga ega iseenesest ikka ei tule ju küll!”

Ta lisab, et võrrelda tuleks alati võrreldavaid – puid puudega ja marju marjadega. „Kui lageraie puhul heidetakse ette puude raiet, siis teiselt poolt kaitsealadel on lihtsalt puude väljalangemine. Kui lageraie järgselt saab olema uus metsapõlv, siis looduskaitse puhul üraskijärgselt sarapuuvõsa ja ei enamat. Kui lageraie langilt olen korjanud metsmaasikaid ja vaarikaid, siis sarapuuvõsast ma ei ole neid leidnud.”

Mida tuleks teha Eestis looduse kaitseks? „Tuleks lõpetada päevapealt see rohehullus ja tegutseda reaalse põhjendatud looduskaitsega! Maaomanikud pole looduskaitse vastu, aga see hakkab maaomanikust aina kaugenema. Täna oleme olukorras, kus maaomanikud on loonud nii oma tegevuse kui ka tegevusetusega oma metsadesse loodusväärtused. Metsamaa ja sellega seoses kõiksugu loodusväärtused aina kasvavad,” räägib Võrumaa Metsaühistu juht. „Aga uute seaduseparandustega võetakse just nendelt kõige rohelisema mõtteviisiga omanikelt võimalus oma metsa kasvatada ja kasutada! Ehk siis riik ja avalikkus saeb oksa, mille peal ise istub. Need planeeritavad seadusemuudatused on otsene karuteene looduskaitsele.”

Ja nagu ikka, puudutavad need seadusemuudatused kõige valusamalt neid omanikke, kes elavad kohapeal maal – seega on Soka hinnangul tegu ka maaelu väljasuretamisega. „Metsaomanikele mõeldakse välja erinevaid piiranguid, ent vastu pakutavad hüvitised ja meetmed on pea olematud. Vaadata pealt, kuidas sinu elutöö mädaneb ja hävineb ning sa ei tohi mõningal juhul isegi oma metsa minna – see on tase, millega ei saa kuidagi rahul olla.”

Sok toob veel üheks näiteks tänasest absurdsest seadusandlusest, et alates märtsist nõutakse kaitsealadel pisikeste raiete soovi korral keskkonnamõjude hindamist. See on hindamine, mida tavaliselt peab tegema ülisuurte arenduste ja mastaapsete karjääride tegemisel. „Nõuda hindamist, mis ei puuduta üldse metsandust ega loodushoidu ning maksab vähemalt kolm korda rohkem, kui planeeritud saadav tulu? Selle peale ikka annab tulla!”

Eesti erametsaomanikud on ajas muutumas 

„Kui algselt olid ühistus valdavalt sellised metsaomanikud, kes said ise kõik oma metsamajandamistööde tegemisega hakkama, siis järjest enam kasutatakse tööde korraldamisel metsaühistu abi. Seda nii raiete tegemisel kui ka metsauuendamistööde korraldamisel,” räägib Sok aset leidnud muutustest, mille olulisemateks põhjusteks on kohapeal elavate omanike vananemine ja nooremate kaugemal tööl käimine.

Samuti on metsaomanikud tema sõnul saanud järjest targemaks. Seda on aidanud teha mitmed toetused, teavitused, õppepäevad ja ka paljud muud meetmed. Parimaks toetuse liigiks on olnud metsauuendamise toetus, mis on suunanud omanikke metsi uuendama ja näidanud, et tegemist ei olegi ülejõu käiva tegevusega. Samuti on väga suureks abiks olnud metsaühistutele nõustamistoetus, mis on aidanud metsaomanikele tasuta nõu jagada. Kahjuks selle toetuse eelarve on võrreldes aasta tagusega veerandi võrra vähenenud ja pideva liikmete arvu kasvu puhul tekitab see ühistutele raskusi nõustamise korraldamisel.

Võrumaa Metsaühistul läheb Soka sõnul vaatamata ühiskonnas toimuvale hästi. „Kui alustasin ühistu juures tööd, oli meil ühistus paarkümmend liiget. Täna on liikmeid 1430 ja igal aastal lisandub umbes 100 uut väikemetsaomanikku. Mõistagi on ka lahkumisi, kuid kõikidel on lahkumiseks tavapärased loomulikud põhjused: omandi üleminek teisele pereliikmele, surmad, kinnistu müügid jne,” räägib ta.

Metsaühistu põhitegevused on metsaomanike nõustamine ja erinevate ühistegevuste korraldamine. Samuti korraldatakse metsamaterjali müüki ja raiete enampakkumisi, taimede tellimist ja istutustööde korraldamist, metsamajandamiskavade tellimist ja erinevate tegevuste planeerimist. Ühistust saab soetada ulukitõrjevahendit TRICO ja üraskipüüniseid.

Soka sõnul on metsaühistu üks olulisemaid ülesandeid seista oma liikmete õiguste eest ja lüüa kaasa seadusloome sõnastamisel. Näiteks augusti keskel toimus Võrus kliimaministeeriumi esindajatega kohtumine, kus teemaks olid ebamõistlikud piirangud maaomanikele. Võrumaa Metsaühistu on üks Eesti üks vanemaid tegutsevaid metsaühistuid, mis loodi 1996. aastal 13 Võrumaa metsaomaniku poolt.