Jaanus Aun, Eesti Erametsaliidu tegevjuht, Hiiumaa väikemetsaomanik
Istandik pole uus asi ja selles ei pea puud kasvama ühesuguste vahedega ega olema sama vanad, kirjutab Eesti Erametsaliidu tegevjuht, Hiiumaa väikemetsaomanik Jaanus Aun.
Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho maalib Postimehes ilmunud arvamusartiklis hiidlastele nende tulevikust õõvastava pildi – kõik kaob. Nii mustikamännikud, puravikuhaavikud, pargid, võsad kui ka põllud, kõik-kõik. Ei, kõige kadumise taga ei ole Putini imperialismimeelne vallutussõda või dramaatilised kliimamuutused. Eksistentsiaalne oht hiidlastele tuleb… puupõldudest!
Jah, metsaseaduse muudatuste eelnõus sisaldub istandike regulatsioon. Just istandike, mitte puupõldude. Vaatame, mida see päriselus kaasa võib tuua. Kas hiidlastel on põhjus kodusaarelt ummisjalu põgeneda või jääb kübekegi tulevikulootust?
Kiho unustab, et juba praegune metsaseadus lubab istandike rajamist. Seadus on aga ebaselge ja ajast maha jäänud. Esiteks on praegu arusaamatu, milline maakategooria istandik oleks. Millena ja kuidas ta arvele võtta – mets, põld või miskit muud? Uus seadus lahendaks selle ebaselguse, registreerides istandiku metsaregistris. Lisaks ütleb praegune seadus, et istandikke tuleb rajada regulaarse seaduga ja majandada ühevanuselisena. Miks küll?
Ei pea istandikus puud täpselt ühesuguste vahedega kasvama ega pea nad kõik ühes vanuses olema. Ja mitte mingil juhul ei pea istandik olema monokultuur. Ka istandikus kasvavad puud peavad kliimamuutustele hästi vastu pidama, mistõttu on juba praegu täiesti tavapärane, et kasutusest väljalangenud põllumaale istutatakse mitut liiki puid.
Kas lätlased on kõik kaotanud?
Autor viitab teiste riikide kurbadele kogemustele seoses istandikega. Pildid puupõldudest ei rõõmustavat seal kellegi silma. Konkreetseid riike pole artiklis miskipärast nimetatud. Äkki on silmas peetud Lätit? Seal on istandikke rajatud juba selle sajandi algusest. Kokku laiuvad paljukirutud puupõllud ca 75 000 hektaril.
Naaberriiki külastades ei ole aga täheldanud, et lätlased oleks puupõldude tõttu kõik kaotanud. On parke, võsa ja põlde. Elu jätkub. Ja Läti maaomanikel on üks maakasutuse viis, mis, olles küll oluliselt vähemlevinud kui põllumajandus või traditsiooniline metsandus, ometigi maainimestele tööd-leiba ning puidu väärindamise kaudu Läti riigile maksutulu toodab. Lätis kasvatatakse endistel põllumaadel peamiselt kaske, mille väärindamiseks on hea võimalus nende enda vineeritootja Latvijas Finieris poolt.
Buumi ei tasu karta
Seadus ei kohusta kedagi istandikku rajama. Reeglid saavad lihtsalt selgemaks. Justnimelt reeglid – metsaseaduse eelnõus on istandike jaoks terve rida piiravaid sätteid. Puid ei saa kasvama panna perspektiivikale põllumaale või kõrgete loodusväärtustega alale. Ei ole ka väetamine nii vaba, nagu hr Kiho väidab – mineraalväetiste kasutamine on sõnaselgelt keelatud. Olukord, kus piiranguid on rohkem kui vabadust, ei tähenda küll seda, et maaomanike hordid tormaks puuistikuid kõikjal mulda torkama. Keegi peab ju tegema töö ja kandma kulud. Istandiku rajamine ei sünni sõrmenipsust, nagu võib tekkida emotsioonidel põhinev arvamusartikkel, vaid reaalse töö tulemusena. Vaja on traktoriga maapind mineraliseerida, puutaimed istutada ja neid esimestel aastatel korduvalt rohu seest välja niita. Istandiku rajamiskulud on ca 1500 eurot hektari kohta. Lisandub aastaid kestev kulu hooldamisele. Viljade noppimise aeg saabub aga aastakümnete pärast. Hea äri?
Lätlaste eelnimetatud pindala on saavutatud toetuste kaasabil. Meil on tehtud otsus, et eurorahast põllumaade metsastamist ei toetata. Maaomanik peab kulu ja vaeva ise kandma. Kaheldav, et istandike rajamise võimalus sel moel masse liigutab, et lausa õuealasid metsastama hakatakse.
Hävingule kaasa aitamas
Käesoleva loo autor ei ole süüst üldse mitte puhas. Väikemaaomanikuna istutasin koos oma pere liikmetega põllule kased, kuused ja pöögid. Põllule, mis oli kümmekond aastat kasutuseta. Sinna, kust põllumehed mõni aasta tagasi siiski proovisid heina teha, aga mätliku ja võsastuva pinnase tõttu käega lõid. Pole mõtet.
Maaomanik oli valiku ees, kas lasta põllumeeste poolt põlatud maal lihtsalt olla, nautida kõrre- ja võsavälju, maksta iga-aastane maamaks või rajada hirmuäratav puupõld. Lootuses, et puitu läheb ka aastakümnete pärast vaja, saigi valitud puude istutamise tee. Preemiaks siis kulude kandmine, järgnevate aastate puhkuse sisustamine taimede hooldustööga ja võimalus olla puupõllustajate hukkamõistmist väärivates ridades. Muide, see jälestusväärne puupõld asub Hiiumaal, minu kodukohas.
Tegemine halb, mittetegemine hea
Metsamehed on nõutud. Kui raiume, on halb. Kui istutame, on ka halb. Ainuke õige asi on mitte midagi tegemine, lastes loodusel vabalt toimetada. Kolm aastat tagasi valmis keskkonnaagentuuri ja maaülikooli uuring, kus analüüsiti, mida maakasutussektor saaks kliimamuutuste leevendamiseks teha. Üheks tõhusaks tegevuseks peeti kasutusest väljalangenud põllumaade ja jäätmaade metsastamist. Saab kasutuseta maa panna kasvatama süsinikku siduvat puitu ja selle süsiniku hiljem kestvustoodetesse pikaks ajaks kinni müürida. Maaomanikena olemegi valmis kaasa aitama. Toetust ei küsi. Ise teeme töö ja näeme vaeva. Ikka on halvasti!
Huvitav, millal saame lugeda viljapõldude hävitavast mõjust meie elukeskkonnale? Monokultuur ju. Viljakõrred tikksirgelt reas. Arusaamatu on mõttekäik – puupõld paha, viljapõld hea. Jah, toitu vajame. Aga puitu vajame ka. Raamaturiiul, mille taustal Akadeemia peatoimetaja seisab, on tehtud puidust, ka paberi lähtematerjaliks on tselluloos, mida saab puidust. Mittemidagi tegemine ei aita kaasa ei toidu ega puidu saamisele.
/Arvamusartikkel ilmus 24.08.2024 Postimehe veebis.