Ants Erik
Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees

21. sajandi elementaarsetest hüvedest, nagu elekter, on täna mõnes piirkonnas saanud luksuskaup. Karula rahvuspargis ootavad osad majapidamised juba üle kolme nädala peeruvalgel jõuluimet, ent lootust valgeteks jõuludeks ei anna ei ilmaprognoos ega Elektrilevi.

Viimane on muuhulgas mokaotsast öelnud, et piisavas mahus liinihoolduse tegemine on takerdunud maaomanike vastasseisu taha ja see on üks tänaseks tekkinud elektrikatkestuste põhjuseid. Tõsi, erimeelsusi liinihoolduse osas on metsaomanikel ja Elektrilevil olnud. See aga ei tähenda, et maaomanike süüdistamine liinikoridoride hooldamata jätmises õige oleks.

Õiguslikult ei olegi maaomanikul võimalik ohtlike puude või okste kõrvaldamist keelata. Maaomanikele etteheidete tegemine on lihtsalt püüd leida keegi, kelle kaela enda tegemata jätmine lükata. On otsitud ka kompromissi – ja endiselt otsitakse – nii liinikoridori loomisest või hooldamisest teavitamise teemadel, aga ka tööde praktilise korraldamisega seotud küsimustes nagu metsamaterjali kokkuvedu ja müük või metsaomaniku enda võimalus vajalikke hooldustöid teha.

Teel tööle saag kaasa

Karula rahvuspargi ekstreemne olukord näitab, et probleemi sügavamad põhjused peituvad hoopis mujal kui suhetes maaomanikega – paikkonniti kaitseme loodust inimese heaolu või veelgi hullem – inimese elu hinnaga.
Mantrat mõõdutult laienevate looduskaitseliste piirangute lisandumisest ja selle eest makstavate hüvitiste häbiväärselt tagasihoidlikust suurusest on metsaomanikud korrutanud nii pikalt, et oma kannatliku meele pärast hakkab juba piinlik. Kui siiani on metsale kehtestatud piirangute koorma all valus olnud peamiselt omanikel endil, siis praegu lahti rulluvate lugude valguses jõuab üha teravamalt kohale, et kannatajateks on tegelikult ka kõik teised maapiirkonnas elavad inimesed.

Vaata millise nurga alt tahad aga olukorda, kus rahvuspargi territooriumil elav õpetaja peab end hommikul tööle jõudmiseks teele murdunud puudest läbi saagima, ei saa pidada mingil juhul normaalseks. Saagimas käib regulaarselt ka päästeamet, kes on ainuüksi Valgamaal saanud vähem kui kahe kuuga teele murdunud puude tõttu üle 300 väljakutse. Ei tundu kuidagi mõistlik ressursikasutus ajal, mil päästevaldkond on sarnaselt mitmete teiste elutähtsate teenustega alarahastatud. Juba on needsamad ohtlikud puud kukkunud autodele.

Maal elav eestlane on hääbuv liik

Puhas juhus, et seni on inimesed pääsenud ehmatusega, kuid nii jätkates on vaid aja küsimus, mil mõni murdunud puudest päriselt kedagi vigastab või ootamatute teetõkete pärast abi kriitilises olukorras abivajajani ei jõua. Kes siis vastutab?

Karula rahvuspargi olukord on täna teravamalt pildile pääsenud näide, mis tegelikult ilmestab ka paljude teiste Eesti piirkondade hetkeseisu, kus elurikkuse säilitamise loosungi all on metsad massiliselt surema jäetud.

Hästi valgustatud linnakorterist või mõne tornmaja nooblist kontoriruumist vaadates paistavad need maainimeste argimured kaugeks ja arusaamatuks jääma ning lahendused üsna primitiivsed olema. Lepi või koli minema. Generaatoreidki soovitatakse osta. Looduskaitserägastikku surutud maaomanik, kes ka enamjaolt elab ise maapiirkonnas, on täna sageli topelt karistatud – sihtkaitsevööndi karmid reeglid ei luba oma metsast talviseid küttepuid teha, et pakasega soojas püsida ja puupliidi veerel söönuks saada, kui elektrit ei juhtu parasjagu olema. Hüvitis on aga nii väike, et puid ei jaksa selle eest osta, generaatorist rääkimata.

Looduse kaitsmisel oleme Euroopas esirinnas, kuid tundub, et samblike, putukate ja käpaliste kõrval vajab kaitsekorralduskava veel üks ohustatud ja hääbuv liik – maal elav Eesti inimene. 

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes.

Last modified: 27. sept. 2024