Paar aastat on õhus olnud idee, et Eesti Energia võiks end Elektrilevi küljest lahti haakida ja selle siis börsile paisata. Eesti Erametsaliidu juhatuse esimees, metsaomanik Ants Erik küsib aga selle peale, kas riik mitte põrsast kotis müüa ei kavatse ja selgitab, milline “varjatud pomm”, vaikselt kuid vääramatult, Elektrilevi hõlma all tiksub.

Esiteks võivad korrastamata suhted maaomanikega suureks äririskiks osutuda. Taasiseseisvunud vabariigi algusaastatel, kui omanikele maid tagastama hakati, siis pandi neile kohustus olemasolevat gaasitrassi, sidekaablit või elektriliini taluda. Enamik elektrirajatisi ja -liine ongi eramaadel talumiskohustuse alusel. Uute liinide rajamisel tuleb aga maaomanikuga sõlmida isikliku kasutusõiguse leping ning kinnistusraamatusse servituut sisse kanda. Selline olekski normaalne suhe maaomaniku ja Elektrilevi vahel kuid vanemate liinide korral lepinguid paraku ei tehta.

Kuigi nn vanade liinide osas maaomanikega lepinguid ei sõlmita, ei tähenda see, et omanikul liini hoolduse suhtes üldse sõnaõigust pole.  Kahjuks näeme praktikas juhtumeid, kus liini omanik tahab teha hooldust, remonditöid või lihtsalt liine kontrollida ja sõidab suvalisel ajal oma masinatega eramaast üle. Selleks, et liini kaitsevööndini pääseda, tuleb tihti läbida eramaa, kus kaitsevööndit ei paiknegi. Sellise ala läbimiseks tuleks kindlasti maaomanikult luba küsida. 

Kaitseliinis on tihti ka teed või kraavid. Kui töid tehakse suure masinaga, millega kraavist läbi sõidetakse, siis lõhutakse kallast ja mullet ning omanik võib oma vara kaitsmise nimel keelata oma maa läbimist. See omakorda tähendaks, et Elektrilevil tuleks elektriliinini jõudmiseks kohtu kaudu ligipääsuõigust nõuda. Kohtus käimine on aga rahaliselt kulukas. Et probleeme ennetada oleks mõistlik isikliku kasutusõiguse lepingud sõlmida ka nende maaomanikega, kes peavad liiniga leppima seadusest tuleneva talumiskohustuse alusel. Eraomandit austavas demokraatlikus ühiskonnas on poolte õiguste kirjapanek normaalne viis asju ajada. Enda õiguste pealesurumine tugevama õigusele tuginedes võiks jääda ajalukku.

Isikliku kasutuslepingute sõlmimiseks peab ettevõte sadade või isegi tuhandete maaomanikega notarisse minema. See on kulu, millest potentsiaalne investor peaks teadlik olema. Teine võimalus on, et lepingud sõlmitakse enne börsile minekut ära. 

Igal juhul on Elektrilevi jaoks oluline tagada, et liinideni, mille koridorides hooldamist tehakse on tagatud vaba ligipääs üle eramaade. Leping maaomanikuga on siinkohal oluliseks tagatiseks. Maa, mille peal liinid asuvad, on ju tegelikult võrguettevõttele äärmiselt oliline ning kui sellega on asjad juriidiliselt ebakorrektsed, siis siin peitub suur äririsk. Igal juhul tuleks Elektrilevi turule mineku korral kindlasti bilansis, kasumiaruandes ja äriplaanides seda olukorda kirjeldada,

Teiseks toob kokku leppimata liinihoolduse kord lisakulu. Liinide aluseid maid tuleb hooldada, eriti neid mis jooksevad metsade vahel. Maaomanikule on suureks probleemiks, et needki tingimused on kokku leppimata. Elektrilevi sõlmib hoolduse tegijaga, vähempakkumise teel leitud kolmanda osapoolega lepingu ja  maaomanikku sellesse ei kaasata. Hea on kui töö tegija poolt maaomanikuga ühendust võetakse, aga juhtub ka, et lihtsalt minnakse ja toimetatakse tööd liini all ära. Siingi peitub murekoht, sest sageli lõhutakse pinnast või lõigatakse metsamaterjal mittesobivasse mõõtu. 

Vahel kasutatakse hooldustöödel ka mittesobivat  metoodikat. Liinialune võsa on nn energiavõsa, mis tuleks võsasaega maha võtta, raiutud biomass kokku korjata ja kinnistu piirile koondada, et omanik saaks selle turustada. Kui hanke võitja kasutab aga purustamismasinat, mis sisuliselt on nagu muruniiduk millega võsa maha niidetakse ja hakitakse, siis seda enam kokku koguda ei saa ja omanikule jäävad tühjad pihud. 

Seegi, millal ja mis metoodikat hooldusel kasutatakse, peaks olema isikliku kasutusõiguse lepinguga paika pandud. Kui lepinguid ei sõlmita, peaks Elektrilevi looma ja ka tegelikkuses järgima niivõrd tugevat kvaliteedistandardit, et maaomanike poolsete nõuete esitamise tõenäosus seoses halvakvaliteedilise liinihooldusega nullilähedaseks muutub. 

Kolmandaks n oõiglase talumistasu maksmiseks raha kordades rohkem vaja. Kõik taandub lõpuks ikkagi talumistasu suurusele. Riigi poolt seadusega määratud talumistasu, mida võrguettevõte omanikule maksab, on paraku naeruväärse suurusega. Aastaid tagasi, kui talumistasu määrati, oli see isegi väiksem kui maamaks. Sisuliselt tekkis olukord, kus kõik tegid omaniku maal äri: elektritootjad, elektrilevi ettevõte, hooldustööde tegijad jne, maaomanikule jäi kohustus kogu seda ettevõtlust oma maa peal lubada ning tal tuli sellele veel pealegi maksta. 

Mõned aastad tagasi muudetud talumistasu seaduse järgi hakkas omanik võrguettevõttelt saama 15 eurot hektarilt, mis ületas kenasti maamaksu piiri (keskmine maamaks oli 5 euro ringis). Talumistasu oli 7,5 % maa maksustamishinnast, mis oleks pidanud nii jääma ka pärast erakorralist maade ümberhindamist. See tähendanuks, et kui maa hind tõuseb nt 1000 eurole, siis 7,5% oleks sellest 150 eurot. 

Kahjuks muudeti suurte võrguettevõtjate survel seadust selliselt, et talumistasu on jätkuvalt 15 eurot..Selline talumistasu pole aga kindlasti õiglane. Võtame näiteks metsakasvataja, kes teenis maaülikooli 2016. a korraldatud uuringu  andmetel  keskmiselt 135 eurot hektarilt, mille kõrval on 15 eurot ju tühine summa. 

Tulevikus võib kerkida probleem, kui maaomanikud hakkavad kohtus õiglasemat talumistasu välja nõudma, millega kaasneb võrguomanikule ettearvamatu lisakulu.  Investor peab tulevikus maaomanikule võib-olla praegusest talumistasust hoopis kümme-kakskümmend korda rohkem maksma. Lisakulu on ka talumiskohustuse muutmine isikliku kasutusõiguse lepinguks. 

Riigil tuleks enne omandi müüki panekut kõik riskid üle vaadata ja läbi mõelda, kuidas need maandada. Investoril on samuti õigus teada, millised on ettevõtte kulud ja tulud. Lepingutega saaks suhted maaomanikuga paika ja kui kõik on juriidiliselt korrektne, pole ka halle alasid, kust tulevikus halbu üllatusi võib välja ilmuda. Selliste kanajalgadega ei saa aga ettevõtet täna börsile viia!

Last modified: 27. sept. 2024