Eestis võetakse üha uusi ja uusi alasid kaitse alla ning piiranguid karmistatakse, hüvitised pole aga piisavad ega õiglased. Eriti teeb meelehärmi see, et maaomanik jäetakse nendest otsustest hoopis kõrvale, kirjutab Olavi Udam.
Mai lõpus toimus Toompeal maaomanike meeleavaldus, sest nende karikas on täis saanud ning nad tulid Toompeale, et selge sõnaga välja öelda: maaomanikest tuleb lugu pidada, sest nemad kasutavad ja hoiavad oma vara heaperemehelikult ning loovad oma tegevusega hüvesid kogu ühiskonnale.
Mets on ju justkui meie kõigi oma – igaühel on õigus seal jalutada, korilusega tegeleda, matkata jne – ning seega peaksime nende avalike hüvede pakkumisega tegelema kõik koos. Pannes aga maaomanikule tegutsemise piiranguid, tuleb nendest põhjustatud otsesed kahju ja/või maa väärtuse vähenemine kohe ja õiglaselt kõigi poolt üheskoos kompenseerida.
Ebaproportsionaalsete piirangute seadmisega võetakse maaomanikult õigus oma vara ehk maad ja metsa kasutada ja kaitsta. Mis veel halvem, juba olemasoleva kasutusväärtusliku puittaimestiku hävimist ei kompenseerita mingil moel. Edukas looduskaitse peaks toimuma koostöös maaomanikega, muul viisil pole see tulemuslik ja praegune praktika ei ole seda kohe kindlasti.
Mul on isiklikult kurvad kogemused. Meie pere metsale on kehtestatud erinevad piirangud nõnda, et meid ei ole vähimalgi määral kaasatud. Hullemgi veel, see on toimunud salaja ja piirangute seadmisest pole isegi teada antud. Kuidas see kõik minu perele kompenseeritakse? Eks oleks ju aus, kui kompensatsiooni suurus sõltuks piirangu ulatusest, majanduslikust mõjust ja väärtusest?
Kompensatsiooni arvutatakse liiga lihtsustatult ja see ei taga õiglust. Majanduslikku mõju arvutatakse vaid puidu kasutusest lähtuvalt. Muude väärtuste hinnastamine ongi väga keeruline seetõttu, et vaid puidule on välja kujunenud turg, väärtused, mida saab mõõta ja mille ühikuks on euro.
Kuidas peaks kompensatsioone arvutama?
Kompensatsioone arvutatakse kahel viisil: kui sihtkaitsevööndis (täieliku majandamispiiranguga ala) on “kokku lepitud” fikseeritud hüvitisemäär hektarile, siis piiranguvööndis (osalise piiranguga) leitakse aastane määr riigil olemasoleva raha jagamisel taotletava pindalaga.
Kas keegi üldse kujutab oma igapäevases elus ette, et lähete poodi ja teil on raha kahe saia ostmiseks, tahate aga nelja ning siis teatategi, et võtsite neli, kuid maksate nii palju, kui teil on, ehk kahe saia hinna?
Looduslikke kooslusi ja protsesse ongi keeruline lihtsatesse võrranditesse panna ja erilisust hinnastada. Kuidas hinnata kohta, kus elab näiteks must toonekurg, ja kuidas võrrelda seda kanakulli pesapuuga või hoopiski metsise pesitsus- ja mängualaga. Kuidas neid võrrelda paiksete liikide leiuga? Praegu seda erilisust kahjuks üldse ei hinnata.
Looduskaitse hakkab tööle siis, kui maaomanik saab tunda siirast rõõmu loodusväärtuse leidmisest oma maal ja on igal sammul kaasatud.
Kompensatsiooniks maade asendamine
Võimalus looduskaitseliste piirangutega maa asendamiseks riigi maaga oleks minu arvates igati loogiline lahendus. Riigi omanduses on ju palju endiseid talumaid.
Põhjuseid, miks just maa asendamine on parem kui lihtsalt müümine ja ise endale uue ostmine, on palju. Tähtsaim neist on olukord turul.
Esiteks on piirangutega maa hind selgelt madalam kui piiranguvaba maa hind ehk asemele saad osta vähem maad, kui müüd. Kaitsealuse maa hind sõltub piirangu ulatusest ja selle eest makstavast ebaõiglasest kompensatsioonist, mis ei sõltu maa viljakusest ega sellel kasvavast metsast.”Tõenäosus, et samas piirkonnas on sarnane maatükk müügis, on paraku kaduvväike.”
Teine oluline tegur on asukoht. Kuna eestlasele on olulised juured, soovitakse maad vahetada ikka elupaigale või omandile võimalikult lähedale. Tõenäosus, et samas piirkonnas on sarnane maatükk müügis, on paraku kaduvväike. Küll on väga tõenäoline leida sarnane maa riigi omandis olevate endiste talumaade hulgast. Minu arvates peaks sarnane olema mitte ainult rahaline väärtus, vaid ka metsakooslus.
Meie hoitud 120-aastase männiku vastu sooviks saada sarnase männiku ja mitte lepikuid või sookaasikuid. See, et kunagine riiklik korraldus oli nüüdsest oluliselt teistsugune ja võimaldas sulitseda, ei tohiks ju enam argument olla. Miks me oma riiki ei usalda?
Olukord on praegu pehmelt öeldes jabur. Ühelt poolt ostavad inimesed iga päev puidust tooteid ning kasutavad puitu salvestatud energiat jne, mis tähendab, et nõudlus puidu järele on suur. Teisalt jälle ollakse tagajalgadel, et metsa ei tohi raiuda. Tahetakse küll loodust kaitsta, kuid loodusväärtuste eest ühiselt maksta ei soovita ning kogu kulu jääb maaomaniku õlule.
Majanduses ei ole tasuta asju olemas, vaid nende eest maksab “keegi teine”. Kes? Teeks õige nii, et see “keegi teine” ei oleks ainult maaomanik, vaid ikka meie kõik koos. Toompeale tuleme kindlasti jälle, ikka rõõmuga oma lippu ja riiki austama.
Artikkel ilmus ERR portaalis.