Viimased kolm aastat on Eesti Jahimeeste Selts ja If Kindlustus uurinud Eesti maanteedel, kas ja kuidas mõjutaksid valgustõkkereflektorid metsloomadega juhtuvaid liiklusõnnetusi.
URMAS SALMU
Uuringust selgus, et testimisse kaasatud 137,5 kilomeetril maanteelõikudel säästeti tänu reflektoritele kuni 60 metskitse elu, kes muidu oleks nendel teedel hukkunud. Uuringu koostanud Ragne Erimäe sõnutsi võime öelda, et arvestades keskmise metskitsekahju suuruseks 2500 eurot, säästsid kindlustusseltsid tänu paigaldatud reflektoritele kuni 145 000 eurot. Siiski ei ole senise andmestiku piiratuse tõttu võimalik teha sarnaseid järeldusi teiste suurulukite kohta.
Igal aastal registreeritakse häirekeskuse numbril 1247 ligi 5000 kokkupõrget suurulukitega, lisaks võime arvestada ligemale 1500 juhtumiga, millest ei teatata. Nii hukkub Eesti teedel kokkupõrkes sõidukiga vähemalt 5000 eri liiki suurulukit. See tähendab, et iga ööpäeva jooksul juhtub selliseid õnnetusi keskmiselt 15, teisisõnu toimub peaaegu iga tund üks liiklusõnnetus suure metsloomaga.
If Kindlustuse Balti kahjukäsitluse üksuse juhi Tiit Kolde sõnul on metsloomadega seotud õnnetused väga suur osa meie tänase liikluse tõsisematest õnnetustest.
„Kui 80% autodega seotud õnnetustest on pisemad, näiteks aknaklaaside täkked ja parklaõnnetused, siis 5–6% kõigist kaskokindlustuse õnnetustest leiab aset kokkupõrkel metsloomaga,“ selgitas Kolde. „Sõiduki ja metslooma kokkupõrkel viimane tavaliselt hukkub, aga neis õnnetustes on kannatada saanud või hukkunud ka inimesed. Lisaks füüsilistele kannatustele põhjustavad sellised õnnetused emotsionaalse trauma paljudele õnnetuses osalenud inimestele. Ulatuslikud kahjud sõidukitele tekitavad lisaks rahalistele kulutustele pidevat materjalikulu sõidukite remontimisel. Samas teame ju kõik, et jätkusuutlikkuse vaates on parim õnnetus see, mis kunagi aset ei leia.“
Valgusreflektorid aitaksid ära hoida tuhandeid õnnetusi
2020. aastal alanud projekt „Ulukid teel“ sai teoks koostöös Eesti Jahimeeste Seltsi ja If Kindlustusega. Uuringu tulemusi hakati mõõtma 2021. aasta alguses ja seda tehti kolm aastat. Kogutud andmetest vormis teaduspõhise uuringu kogenud loodusuurija, zooloog Ragne Erimäe.
Eestis on enam kui 80 000 kilomeetrit teid, kuid metsloomade vaates võib ohtlikuks pidada neist ligikaudu 5000 km. Projektis „Ulukid teel“ on 1. mai 2024 seisuga võetud reflektorid kasutusele kokku 67 maanteelõigul üle Eesti, keskmise lõigu pikkuseks 1100 m. Tänavu lisandusid maikuus uued lõigud ka Järvamaale, kus Koigi, Ambla ja Imavere piirkonna jahimehed on kaardistanud pea 7 km ohtlikke teelõike. Seegi pole veel kõik. Kes Muhu saarel ringi sõitnud, teab omast käest, kui palju metsaloomi ületab Muhumaa teid. Samad mured on metsade ja nende asukatega ümbritsetud Avinurme kandi jahimeestel Lääne-Virumaal.
Kui kataksime Eestis metsloomadele ohtlikud 5000 km reflektoritega, võiksime igal aastal ära hoida üle 1600 õnnetuse metskitsedega, lisaks ligi paarsada põtradega seotud õnnetust. See küll tähendaks riigipoolset investeeringut suurusjärgus kaks miljonit eurot, kuid see on oluliselt odavam aedikute ja ülekäikude rajamisest. Võrdluseks võib öelda, et selle raha eest saaks ehitada napilt poolteist ökodukti. Reflektorid pakuksid aga võimaluse säästa ööpäevas nelja-viie suure metslooma elu. Nende eeldatav maksumus 2023. aasta hindades oleks 400 eurot ühe km kohta – on pikemata selge, et valgustõkkereflektor kui meede on teadaolevatest odavaim.
Seejuures peaks ka teehooldajad arvestama, et sedavõrd silmatorkavalt suurt hulka piirdeposte, mida üle Eesti talvel maha sõidetakse ja kevadel uutega asendatakse, ei saa pidada kuluefektiivseks majandamiseks. Euroopas on teadaolevalt märksa „lollikindlamaid“, pisut kõrgema hinnaga piirdeposte, mis kinnituvad maa külge ankrutega; neid võib ka maha sõita, samas saab hiljem sama posti uuesti ankru külge kinnitada. Postidele on kõnealused reflektorid juba jäigalt külge liidetud, nii et ühe hoobiga oleks tabatud kaks kärbest. Algatuseks tasuks teatud lõikudel katsetada ja kui tulemused kinnitavad eeltoodut, jõuab alati teha uusi otsuseid. Vaja on vaid tahet!
Eeskujuks teistele riikidele
Aprilli lõpus esitles Eesti Jahimeeste Selts uuringu kokkuvõtet ka transpordiametis. Kokkuvõtte koostajatena arvasime, et kiirustades ei peaks võtma vastu otsust katta reflektoritega korraga tuhandeid kilomeetreid teid Eestis. Jätkuvalt on üleval küsimused reflektorite pikaajaliste mõjude kohta. Samas loodame väga, et senistest positiivsetest tulemustest lähtuvalt hakkab transpordiamet ka ise testima reflektoreid teedel, kus läbipääsudega kombineeritud ulukitarade kasutamine ei ole võimalik. Sellist katset sobiks teha juba sootuks uute piirdepostidega.
Oleme tänaseks saanud transpordiametilt loa jätkata uute reflektorite paigaldamist maanteedele, et koguda järgmise kahe aasta jooksul veel teaduspõhist materjali ja viia tulemused rahvusvahelisele tasemele. Euroopa jahimeeste katusorganisatsioon FACE, mis koondab ligikaudu seitset miljonit jahimeest, on väga huvitatud sellest uuringust ja jätkuandmetest. Seega võib Eestis kogutavatel andmetel olla laiem mõju kogu Euroopale. Meie katsest innustatult käivitasid tänavu samalaadse ettevõtmise Horvaatia jahimehed, huvi on tundnud Soome ja Itaalia jahindusjuhid.
Liiklusohutust edendav lisameede
Projekti kokkuvõttes toob Ragne Erimäe välja, et kuna reflektorite tõhusus on väiksem kui ulukitaradel, ei saa reflektorid asendada kallimaid meetmeid väga kõrge ohutasemega esimese klassi maanteedel. Küll aga võiksid reflektorid olla liiklusohutust edendav lisameede tuhandetel ulukiohtlikel kilomeetritel teise klassi maanteedel ja kogujateedel.
Suuremate järelduste tegemiseks pole vast põhjust. Juuresolevat tabelit kommenteerides tuleks aga märkida ilveste osakaalu järsku tõusu. Kuigi liiklus ei ole ulukiarvukuse määramisel esmane meede, võib sedavõrd suure erinevuse najal siiski väita, et ilveste arvukus on tugevalt kasvanud. Sama trend on märgatav metskitsedega – 2023. aasta esimese kvartali võrdluses on kokkupõrkeid tervelt 30% vähem, mis ühest küljest võiks viidata reflektorite mõjule, kuid ohtlike lõikude koguarvust moodustavad need vaid 0,02%, seega ei saa see statistiliselt olla arvestatav. Oluliselt suurem mõju on aga ilvestel, kelle jaoks on metskits peamine toidupoolis. Ilves on Eestis ainus paikselt looduses elav kaslane ning teadlaste andmetel sööb üks loom aastas 40–80 metskitse (EJS, Tiit Randveer, „Jahiraamat“, 2003).
Põtrade arvukuse kasvust rääkida ei saa. Hukkunute osakaalu tõus kaheksa looma võrra peegeldab pigem põtrade vajadust rohkem liikuda ja hoiduda kiskjatest. Nii on meie suurim rohusööja tavapäraselt üsna paikne, kiskjate arvukuse suurenemine võib siin olla määrava tähtsusega, mis sunnib kevadel eriti vasikaid otsima turvalisemaid paiku. See omakorda tähendab maanteede ületamisi ja paraku ka kokkupõrgete sagenemist liikluses.
Kevad on aeg, mil liikvele lähevad äsja jalgadele tõusnud hirve- ja põdravasikad, kitsetalled ja põrsad. Tõenäosus nendega kohtuda on liikluses suur kuni juulikuuni. Oleme tähelepanelikud – metsloomal on alati peatee!