Paljudel on tavaks jõulude paiku viia metsloomadele toitu.
Metsloomade lisasöötmine on üldiselt jahimeeste rida, kuulub ulukihoolde valdkonda ja käib kindlate reeglite järgi. Lisasöötmine või näiteks soolakute ülespanek võib teatud juhtudel teenida ka metsamajanduslikke huve (nt soolak selleks, et põtrasid männinoorendikust eemal hoida).
Muudel puhkudel asjatundjad pigem soovitavad metsloomi mitte toita – meie kliimas ei ole see vajalik, loomad saavad hakkama. Teatud abi võib osutuda vajalikuks, kui on eriti ekstreemsed suure lume talved.
Toitmise „erijuhtumid”
Ometi on olemas veel üks lisasöötmine, mis jääb reguleeritud ulukihooldest väljapoole. Keskkonnaameti liigikaitsespetsialist Tõnu Talvi on nimetanud seda loodushariduslikuks ja/või emotsionaalseks tegevuseks.
Paljudes peredes on komme jõulude eel või ajal lastega koos metsas käia ja ühtlasi metsloomadele toitu viia. Paljudes koolides või lasteaedades on traditsioon, et teatud klasside lastega võetakse talvel ette metsloomadele toidu viimise retk, sageli koos kellegi jahimehega, kes lastele metsaelu ja metsaelanikke tutvustab. Selliseid retki korraldatakse ka loodusõpetuse programmi järgi (loomade talveks valmistumise teema).
Lisaks on eraldi ettevõtmisi, nagu näiteks Aasta Looma MTÜ laste rajakaamerate liikumine, mis tähendab, et koolidele on hangitud rajakaameraid, mille abil lapsed metsloomi jälgida saavad. Kaamera juurde viiakse vähesel määral metsloomatoitu.
„Loomulikult ei ole loodushariduslikel või emotsionaalsetel eesmärkidel tehtav väikeseulatuslik ulukite lisasöötmine kuidagi taunitav (võrdluseks näiteks väikelindude toitmine linnumajades). Sellise tegevuse ökoloogiline ja ruumiline mõju jääb väga tagasihoidlikuks või olematuks,” on märkinud Tõnu Talvi.
Õnneks on võimalus
Tasub rõhutada, et õnneks on paljudel Eesti lastel veel võimalus isa-ema, õpetaja või jahimehest-metsamehest juhendaja abil metsaga lähemalt tutvust teha ja ka metsloomade elust teadmisi saada.
Üldine trend linnastunud ühiskondades on pigem see, et lapsed aina rohkem kardavad metsa. Selle kohta on maaülikoolis teinud huvitava magistritöö Triin Saar. Uurimise all oli kaks vanusegruppi – 12–18-aastased ja 19–33-aastased. „Traditsioonilised vaba aja loodusharrastused ei paku enam huvi nii nagu vanemale põlvkonnale,” oli üks kokkuvõtlikke järeldusi.
Kõige rohkem negatiivseid emotsioone (hirmu/kartust, vastikust, ebamugavust) tekitasid küsitletuile metsas äraeksimine, ussid, putukad ja „ebameeldiv maastik”. Veidi vähem, ent siiski üle poole vastajaist märkis, et neid emotsioone tekitab mudasel-lögasel teel käimine. Ligi viiendikule tekitas neid emotsioone teadmine, et samal alal viibib loomi.
Tööst selgus, et 12–18-aastased eelistavad looduse asemel pigem linnakeskkonda. Negatiivseid emotsioone seoses loodusega oli 12–18-aastastel rohkem kui 19–33-aastastel. Just noorem vanuserühm oli ka see, kelle negatiivsed emotsioonid olid seotud sellega, et looduses pole igapäevamugavusi.
Inimese jaoks
„Kui metsloomad ja linnud meie toodud toidud ära söövad, siis nad saavad aru, et keegi hoolib nendest,” on oma metsaretkest kirjutanud Valga põhikooli IV klassi lapsed.
„Minule meeldis kõige rohkem see, et me tegime loomadele suure heateo ning kindlasti on ka loomadel selle üle hea meel,” on kirjutatud Illuka algklasside retkest.
„Kõik lapsed said oma äranägemise järgi katta metsas loomade jõululaua,” saab lugeda turismiettevõtte blogist…
Metsloomad meie kliimas lisasöötmist ei vaja, kuid inimene vajab metsloomade lisasöötmist. See on üks võimalus turgutada oma emotsioone ja saada positiivseid elamusi.
Laps, kes on käinud sellistel head enesetunnet tekitavatel retkedel, vahest tuleviku võimalikes küsitlustes metsakartjate hulka ei satu. Just tulevikule mõeldes on sellistel metsloomade kaudu tekkinud metsasidemetel vahest suuremgi tähtsus, kui praegu oskaks arvata.
VIKTOR HAAB
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 13. detsembril 2018.