Küsitlus väikeses metsaomanike ringis näitas, et puiduga mitte seotud metsakasutuses kippus lõõgastus korilusest tähtsam olema.
Kõigepealt panin ritta, mis on tavapärased metsaannid ehk see, mida metsaomanik oma metsast võiks saada peale puidu. Kasutasin Erametsakeskuse väljaannet „Metsa mitmekülgne kasutamine Eestis”, Taimi Paali kirjutist „Metsamarjade ja seente varud ning kasutamine Eestis” väljaandes Metsanduslikud Uurimused XXXI ja veel mõnda teksti, kaasa arvatud metsaseadus, milles on kirjas, et metsast saab marju, seeni, pähkleid, dekoratiivoksi, ravim- ja dekoratiivtaimi. Need on annid, mida igaüks võib igast metsast korjata, kui selle korjamisega ei kahjusta metsaomaniku huve.
Tuhanded tonnid andisid
Kui pikemalt öelda, siis marjadest on põhilised: mustikas, pohl, jõhvikas, metsvaarikas, metsmaasikas, murakas ja põldmari. Näiteks jõhvika või mustika aastast bioloogilist varu mõõdetakse Eestis tuhandete tonnidega, pohla oma sadadega. Sajandivahetusel on hinnatud, et ära korjatakse 15–25% jõhvikatest, kuni 40% pohladest ja 30–50% mustikatest.
Suur osa metsamarjasaagist müüakse kokkuostjaile. Oma tarbeks korjatud marjade kohta on tehtud üks küsitlus näiteks 1990. aastate lõpus – 146 leibkonna küsitlusandmete põhjal varuti enda tarbeks keskmiselt 22,9 liitrit metsamarju.
Söögiseente aastaseks varuks on hinnatud 36 000 tonni (Vello Keppart, 2006) ja ära korjatakse kuni 5000 tonni. Eelpool märgitud leibkondade uuring näitas, et leibkonna kohta korjati keskmiselt 8,8 liitrit seeni aastas.
Arvud on ettekujutuse saamiseks ja arvestama peab, et marjade-seente saagiaastad on vägagi erinevad.
Metsast korjatakse ravimtaimi mitmekümnest liigist.
Oksi kogutakse saunavihtade, söödavihtade ja luudade valmistamiseks. Erametsakeskus toob oma raamatus taas Vello Kepparti hinnangule viidates ära, et Eesti turg vajab aastas umbes miljon saunavihta ja pool miljonit luuda, lisaks sellele oma tarbeks tehtud luuad ja saunavihad, mida on turukogustest märksa rohkem.
Kuusekäbisid ja männikäbisid kogutakse seemne saamiseks aastas kokku umbes kaks tonni (üks tonn ühte, teine teist) ja puuseemneid varuvad mõned metsaomanikud ka oma tarbeks, aga seda kogust pole keegi ette võtnud hinnata. Veel kasutatakse puuoksi ja -juuri punutiste tegemiseks, kuuseoksi jõulupärgadeks, kuuski jõulupuuks jne.
Jõulukuusk ja lõõgastus
Kõik viis metsaomanikku, kellelt metsaandide kohta küsisin, toovad jõulukuuse või -oksad oma metsast. Kui kogu tulemust vaadata, leiavad mainimist nii marjad, seened, pähklid, luua- ja saunavihaoksad, aga seda ütelda ei saa, et kõik vastajad seenelised-marjulised oleks. Mõistagi ei saa viie inimese vastuste põhjal üldistusi teha, aga see hakkas kõrvu, et kõik rõhutasid, kuidas käivad oma metsas ka lihtsalt lõõgastumas, meelerahu saamas.
Kui keegi päris uurija võtaks ette metsaomanike metsade kõrvalkasutust uurida, võiks võib-olla ühe hüpoteesina püstitada, et Eesti metsaomanikud on seda lõõgastusvõimalust hakanud üha enam hindama.
Nii-öelda uue väikese valdkonnana, mida kõrvalkasutuse tavaloeteludest ei leia, tuli sellest küsitlusest välja kuusevõrsete ja kadakamarjade kogumise. Üks metsaomanik on tänu metsale avastanud endas loodusfotograafi.
Kahetised trendid
Taimi Paali kirjutisest leiab märke võimalikest muutustest, mis võivad praeguseks ajaks olla me metsas käijate koriluskombeid mõjutanud. Esiteks see, et teatud metsamarjade varu võib olla tänu aktiivsemale raietegevusele paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes suurem. Samas on suur hulk maainimestest linna pagenud ja marjul käijaid on ka seetõttu vähem, et vanad käijad on jäänud vanaks, aga noori pole samavõrra peale kasvanud.
Teine asi, mis silma hakkas: vanasti tehti põhjalikke metsaandide kogumise-kasutamise uuringuid metskondade abil. Kas nüüdsel ajal, mil vana aja mõttes metskondi enam pole, võiks andmete kogumist aidata korraldada metsaühistud?
VIKTOR HAAB
Kirjutis ilmus Maalehe Metsalehes 25. oktoobril 2018